Autor: Ülo Vihma
Avaldatud: 28.02.2010
Olen ikka ja jälle üllatusega avastanud, kuidas olulised mõtted korduvad üha uutes sõnastustes. Tuhandeid aastaid tagasi kirja pandu on kohane ka tänapäeval. Allpool kirjapandu algmõtte leidsin Senecalt, kui ta räägib sellest, kuidas ärevusega paremini toime tulla.

Ärevus tekib siis, kui inimene soovib korraga seda, et asjad laabuksid parimal moel ja kardab samas, et läheb kõige halvemini. Lihtne kartuste hajutamine keskendub hetkele ja ei valmista inimest ette selleks, mis on võimalik. Sisendades ärevuse all kannatajale, et tema kartused on liialdatud ja kõik kulgeb soovitud suunas, tähendab jätta ta ette valmistamata halvimaks.
Seneca soovitas mõelda, et halvim on tõenäoline, kuid üldiselt mitte kunagi nii hull, kui kardetakse.
 
Sama mõtte arendusena pakutakse tänapäeval mõtlemisjuhiseid kognitiivses ja lahenduskeskses teraapias – mõtle läbi, mis siis oleks, kui see halvim on käes, milliseid käitumisvõimalusi sa näed endale. Sisuliselt on tegemist mõttetreeninguga, kus otsitakse väljapääsu hetkeprobleemist või valmistatakse ennast raskeks olukorraks ette. Mõttetreening on üks põhilisemaid ettevalmistusi tulevikuks ja suur abi igale inimesele. Täiesti tavapäraste mõttetreeningutena kasutatakse ka nt. matemaatiliste ülesannete lahendamist (sealhulgas algkoolist tuttavat peastarvutamist), tekstianalüüsi, esseede kirjutamist. (Seda viimast kasutatakse lääne ülikoolides endiselt palju rohkem kui meil). Kuid samas ei tarvitse mõttetreening olla eluks ettevalmistamisel piisav. Me ju mitte ainult ei mõtle vaid ka tegutseme. Sealjuures mõtted on küll meie tegude oluliseks käivitajaks, kuid mitte ainukeseks juhtijaks.

(Psühhoanalüütilisel moel võib ju otsida oma käitumise sügavamaid põhjusi kas alateadvusest või ajast, mida me lihtsalt ei mäleta või sündmustest, mille tähendust ja mõju oleme alahinnanud. Kuid see on pikka tee ning pole kindel, kas oskame saadud teadmisega ka midagi peale hakata. Kui aga tuleme indiviidi juurest grupi juurde, on selline analüüs praktiliselt teostamatu ülesanne. Äärmuslikul juhtumil lõpeb see süüdlase leidmise ja karistamisega. Juhul kui keegi just ei taha kollektiivset alateadvust uurida, mis iseenesest ju võiks anda palju huvitavat teadmist konkreetse organisatsiooni kultuuri kohta). Sageli meilt suisa oodatakse tegusid, eeskätt siis, kui ollakse ja tegutsetakse koos teistega - grupis, organisatsioonis, meeskonnas. Me teame, et paljude ametite jaoks treenitaksegi mitte ainult mõtlemist vaid ka reaalset tegutsemist - õpetatakse õmblema, keevitama, toitu valmistama, autot juhtima. Enamasti saab seda teha reaalsete materjalidega reaalajas, keerukatel või eluohtlikel juhtudel mitte. Siis kasutatakse simulatsioone – olukordade jäljendamist. Näiteks autojuhtimise simulaator, mille sarnaseid on mänguautomaatidegi hulgas. Mõnikord aga pannakse inimene auto mudelisse, see keeratakse pea peale ja siis tuleb tal sealt võimalikult kiiresti välja ronida (sest auto võib ju plahvatada). Nii valmistatakse inimesid ette tegutsemiseks avariiolukorras. Keerukamad simulatsioonid tehakse nt. basseinis, kus hapnikku ongi reaalselt vaid lühikeseks ajaks, kuid abistajad-julgestajad on kõrval. Või treenitakse tules ja suitsus, mis on justnagu päris – tuletõrjujad, sõdurid. Kõik need simulatsioonid annavad lisavõimaluse treenida ka koos tegutsemist ehk
meeskonnatööd.

Kuidas aga treenida kontoritöötajaid koos töötama?
Ka siin tulevad appi simulatsioonid-rollimängud. Esialgu võib tunduda, et see on imelihtne, võtame näite elust, jagame rollid ja teeme asja läbi. Tegema hakkamisel võib aga ilmneda ületamatuid raskusi. Neist põhilisemad on, et treeningupartner vajab simulatsiooniks juhendit, kuid (rolli)käitumist on raske kirjeldada kõigis üksikasjades. Seetõttu mängitakse sageli midagi muud, mitte seda, mida on vaja treenida.
Üldisem raskus seisneb aga selles, et inimesel on sageli raske rollipiire eristada – ühel juhul ta lihtsalt ei saa nii käituda nagu rollikirjeldus eeldab, teisalt varitseb oht, et ta elab rolli liiga sisse. Kui esimesel juhul jääb treening lihtsalt lahjaks, siis teisel juhul võivad tagajärjed olla suisa isiksust purustavad või inimeste reaalseid suhteid ohustavad. See on valdkond, mida tunnevad hästi vaid need treenerid, kes on läbinud pikaajalise ja põhjaliku väljaõppe. Seega rollimängud, mis on tänapäeval laialt levinud mõiste ja mida kasutatakse ilmsüütuks meelelahutuseks pidudel, klubiüritustel, suve ning talvepäevadel või siis eraldi ettevõtmisena larp-tüüpi ajaloolistes või kirjanduslikes mängudes a la Sõrmuste isand, nõuavad simulatsioonidena väga professionaalset läbiviimist. Selle juurde kuulub nii osaliste ettevalmistus, rolli minek kui ka rollist väljumine, järelanalüüs ning saadud kogemuse integreerimine tegelikkusega. Kui see kõik on hästi tehtud, siis on ka tulemus osalistele suurt rahuldust pakkuv, isiklikult kasulik ning koostöö tõhustamiseks õpetlik.