Avaldatud Raamatupidamisuudistes nr 4 (123) 2010
Autor: Piret Bristol

Ja kui üks teist komistab ning kukub, siis teeb ta seda nende eest, kes sammuvad tema järel, hoiatusena veereva kivi eest.
Oo jaa, ning nende tõttu, kes sammuvad tema ees, küll kergemal ja kiiremal sammul, ometi veerevat kivi tema teelt
eemaldamata.
Kahlil Gibran „Prohvet"


Kaaludes VASTUTUSE kaalul mõisteid – viga ja eksimus, selgub, et esmapilgul sünonüümidena tunduvad sõnad omavad üsnagi erinevat vastutuse kaalu. Kumba eelistaksite: teha viga või olla eksinud? Esmapilgul samaväärsed mõisted saavad erineva tähenduse, kui mõtleme sõnapaari „olla eksinud" peale. Eksimine tundub olevat väiksema vastutuse kaaluga sõna, tahtlikult eksimine pole võimalik. Vea tegemine aga paneb vastutuse tegijale. Tegid vea - tähendab oled süüdi.
 
Sõitsin kord ühe firma juhtkonna koolitusele. Arvestasin sõiduks piisavalt aega, et Lõuna-Eestisse õigel ajal kohale jõuda. Olin aga teinud valearvestuse ja jäin kaks minutit hiljaks. Minu hilinemist käsitlesid ootavad mehed kui tõsist viga, viskasid seda mulle nina peale ja veel järgmiselgi koolitusel tuli see jutuks. Tundsin end niigi väga nigelalt ja loomulikult vabandasin oma eksimuse pärast. Pidev meeldetuletus aga ajas lõpuks hinge täis ega suurendanud minu soovi nö paremini käituda.

Süütunne on meiega enamik osa meie elust. Teadlaste hinnangul on juba mõnekuune laps omandanud häbitunde, sest ema-isa annavad oma hääletooni ja näoilmetega märku, kui laps ei ole neile meele järgi. Häbi- ja süütunne saavad hästi toidetud lasteaias ja koolis. Nii hoiame püsivana süütundest läbiimbunud ühiskonda. Marshall Rosenberg on nimetanud meie kaasaegset ühiskonda võrdlevaks ühiskonnaks. Kõik, mida me teeme ning ka tunneme, saab alati oma hinnangu – meie lähedaste, sõprade, õpetajate, kolleegide ja muidugi meie endi poolt.

Nii arutledes tundub, et objektiivset viga polegi olemas. On vaid kokkulepitud tegutsemisviisist erinev käitumine. Usun (võib-olla naiivselt), et enamik vigadest on tegelikult eksimused. Kui eksime metsas või võõras linnas, ei saa me nahutada ega karistada. Pigem saame toetust ja mõistmist. Miks ei võiks samuti vastata nn vea teinu käitumisele? Ja suhtuda veasse nagu soome ärijuht Kristiina Illi, kelle arvates on hea vältida viga enne selle tekkimist, jumaldada aga, kui ta on juba tekkinud". Vead annavad võimaluse õppida jõulisemalt kui edusammud. Vaadake või väikest last - enne esimeste sammude tegemist kukub ta lõputu arv kordi, ajab end rõõmsalt jälle püsti, et samas uuesti kukkuda. Ta eksib üha ja aina, et siis ühel päeval püsti jäädagi.

Kuidas eristada eksimust või viga?

Eksimus saab juhtuda kord või paar, vead on seotud enam tahtlikkuse ja korduvusega. Korduvvigade puhul tuleb leida selle põhjused ja vastavalt nendele valida ka lahendus. Tegemist võib olla nõrga keskendumisvõime, teadmiste või oskuste puudumise, hoolimatuse, motivatsiooni puudumise, solvumise, kättemaksusoovi või konfliktiga. Iga põhjus nõuab erinevat lähenemist, olgu see siis koolitus, vea läbiarutamine individuaalselt või kollektiivselt, motivatsiooni suurendamine, karistamine või soovitada töötajal leida sobivam ametikoht.

Tuleme aga tagasi süütunde ja võrdlemise juurde. Saades palju negatiivseid kinnitusi teatud käitumisele, hakkame me seda käitumist vältima. Julgus kaob ära. Tekib ettevaatlikkus ja hirm eksida, karistada ei taha ju keegi saada. Siit on lühike samm õpitud abituse omandamisele, viimaste aastakümnete jooksul psühholoogidele palju huvi pakkunud mõistele. Õpitud abitus ei ole teooria looja Seligmani andmetel kaasasündinud omadus, vaid elu käigus omandatud. Iseenesest ju hea uudis, sest sel juhul saab ka ümber õppida. Mare Teichmann on uurinud eesti juhtide tunnetatud kontrollkeset ja leidnud, et juhtide kontrollkese muutub välisemaks. Välise kontrollkeskmega inimene usub, et tema tulemuste põhjused asuvad väljaspool teda ennast, olgu selleks saatus, riigikogu, jumal või biorütmid. Välise kontrollkeskme ja õpitud abituse vahel on otsene seos.

Enda pidev võrdlemine teistega võib viia ka soovini olla parim ning eksimatu, sest see annab postiivse kinnituse, teisisõnu kiituse ja tunnustuse. Parimakspüüdlemisest võib kujuneda perfektsionism, üks suuremaid needusi, mis gestaltteraapia looja F.Perlsi arvates, võib inimest ja tema lähedasi tabada. Püüd iga hinna eest täiuslik olla võtab palju võhma ning inimesel ei jää enam energiat loovuse ega kontakti jaoks teistega.

Seligman on palju tegelnud ka Õpitud Optimismi teooriaga.

Olin kord kursusel, mille läbiviija, rääkis meile loo, samal ajal, kui jaotas kirjalikku materjali. Tal oli kogu materjal osalejatele valmis tehtud, kui ta märkas, et tiitellehel oli kursuse toimumise valed kuupäevad. Ta rääkis, kuidas esimene ehmatus möödas, lubas ta olla endal ekslik ning otsustas mitte aega kulutada tiitellehtede ümbertegemisele. Samas arutles ta, iseend kõrvalt vaadates, et veel mõned aastad tagasi oleks ta ilmtingimata uued lehed teinud, pidades vigade tegemist ja teistele tunnistamist lubamatuks. Ta oli omandanud õpitud optimismi, mis andis talle valikuvabaduse antud olukorras käitumiseks. Ta kasutas tehtud viga õppematerjalina ja sai sellega ilmsesti parema tulemuse, kui oleks andnud varasem perfektne käitumine.

Paljud uuringud on näidanud, et sisemise kontrollkeskme inimesed teevad rohkem pingutusi edu saavutamiseks ja tõenäoliselt saavutavad ka paremaid tulemusi kui välise kontrollkeskmega inimesed, sest nad kalduvad nägema saadud tulemuste põhjusena iseenda käitumist. Sisemise kontrollkeskmega inimesed otsivad rohkem informatsiooni kui välise kontrollkeskmega inimesed. Uuring, mis viidi läbi haigla patsientide hulgas, näitas, et sisemise kontrollikeskmega haiged omasid rohkem teavet oma haiguse kohta kui välise lontrollkeskmega haiged.

Kui soovite arendada õppivat organisatsiooni, ei peaks seal ruumi olema õpitud abitusele, süüdistamisele ja häbistamisele. Nimetatud mõisted peatavad loovuse ja arengu. Areng on tõenäolisem sisemise kontrollkeskmega organisatsioonidele.

Kui aga viga on siiski tehtud, mis edasi?

Ettevõtte jaoks on oluline õppida oma vigadest ja panna tähele oma edusamme. Arutelu ja meeskonnasisene pühendumine on eluliselt tähtsad, kui eelneb olukorra hindamine ja planeerimine. Iga töötajat võiks julgustada oma sooritust analüüsima. See eeldab muidugi pideva tagasiside- ja hindamissüsteemi olemasolu. Et õppida oma vigadest, peab olema võimeline viga tunnistama, analüüsima selle põhjusi ja tegutsema vea heastamise nimel. Pettumused ja vead on loomulik osa muutumise ja õppimise protsessis. Tõeliselt Õppivad organisatsioonid suhtuvad veasse kui arutelu all olevasse juhtumisse ja õppetundi, vältides niiviisi vea võimaliku kordumise. Et teha seda ilma häbistamiseta ning andestava suhtumisega, on hea, kui seda protsessi juhib neutraalne mentor või superviisor, kes võib olla nii organisatsiooni seest kui väljastpoolt. Organisatsioonil võib olla koostatud nimekiri usaldusväärsetest mentoritest, keda vajadusel appi kutsuda. Kestahes vea analüüsi protsessi ka ei juhiks, on kõige olulisem, et sellest räägitakse ja ei vaikita maha. „Sulata teiste tugevad küljed iseendasse, sest nii sa arened; vaata ennast teiste nõrkade külgede taustal, sest nii ei tee
sa samu vigu" (Confucius)

Kuidas aidata kolleegi, kes on vea teinud?
  • Anna kolleegile aega teemasse süveneda
  • Kui üks või mõlemad teist keevad tunnetest, laske kõigepealt „aur välja"
  • Arutage koos situatsioon läbi, olge selle juures võimalikult konstruktiivsed
  • Kui kolleeg tunneb süütunnet, maini kas enda või teiste vigu samas valdkonnas
  • Leidke põhjused, miks vead selles valdkonnas tekivad, arutlege konkreetse vea
  • põhjuste üle
  • Arutage nende tagajärgede üle
  • Seleta uue, vigu ennetava, käitumise eeliseid
  • Selgitage uue käitumise eesmärgid
  • Alustage väikese muutumise planeerimisest, et ülesanne ei tunduks üle jõu käiv
  • Kanna hoolt, et muutus ei tähendaks väärikuse kaotamist
  • Muuda muutus töötajale kasulikuks
  • Jälgi ja julgusta uut käitumist