Kui te nüüd arvate, et ma räägin rahast, siis eksite. Räägin hoopis sellest, kuidas pelgalt tehtud töö äramärkmisest ja selle eest tänamisest - kas siis sõnades või koos tänu-,au-, kiituskirjaga või meenega – ei piisa selleks, et inimene saaks oma tehtust sügavama rahulduse. Mõnikord põhjustab see saajale isegi kimbatust, ta ei tea, mida saadud paberite ja asjadega peale hakata, kuhu neid panna, kas alles hoida või kohe ära visata.

Et asja selgitada, alustan kaugemalt. Inimpsüühhikal on omadus moodustada informatsioonist mõtestatud tervikuid. Sellega koos liigub organism pingelanguse poole. Kui tegemisi, ülesandeid, projekte on aga palju ja katkematult, siis pingelangust ei tule ja meid ähvardab ülekoormus ning läbipõlemine. Sellepärast on ülioluline teha tööd tsükliliselt ning saavutatut tähistada. Juhtidel (ja tegelikult igal inimesel) on kasulik teada, kuidas tähistada seda nii, et emotsionaalne rahulolu oleks maksimaalne.

Lihtsast äramärkimisest jääb väheks, kuna see on mõistuspärane – inimene teab ju isegi, mis ta on teinud. Kasulik on hoopis meenutada teekonda. Siin on juhi ülesandeks aktiveerida inimeste emotsionaalne mälu, „maalida“ neile tervikpilt käidud teest, manada see silmade ette elavasse kujutlusse koos kõigi tõusude ja mõõnadega, raskuste ja nende ületamistega kuni kättevõidetud „mäetipuni“ välja.
See on võrreldav sellega, kui sõjaveteranid kokku saades meenutavad oma ühist sõjateed. Selline meenutus pole kunagi pelgalt formaalsus.
Kui tunnustus on täpp „i“ peal, siis emotsionaalne meenutus on täht „i“ ise, on asja tuum. Paraku lähevad igapäeva rabelemises suured tõed mõnikord meelest.

Ühes organisatsioonis olid käsil suured muudatused. Selle juht hakkas ennast tegusas toimetamises „ära kaotama“. Coachingu käigus oma tööga ülekoormatust analüüsides jõudis ta imelihtsale järeldusele, et kõigil on lihtsam töötada, kui nad teavad, millal asi algab ja millal lõpeb!
Ja siis meenus talle, mille kõigega on ta tegelikult juba hakkama saanud, mis ta on juba ära teinud. See oli emotsionaalne hetk. Tal läks sellest äratundmisest isegi silm kergelt märjaks.
Edasi leidis ta kerge vaevaga mitmeid lihtsaid viise, kuidas ennast premeerida, pidevasse tuleviku kavandamisse ja selle pärast muretsemisse pause teha ning oma jõud taastada. Loodetavasti sai ta oma läbipõlemisele nüüd käe ette.