Kes sa hoiad seda kirjutist silme ees, oled kogenud hoidmist. Iga inimene on elus tänu sellele, et teda on keegi hoidnud. Seda hoidmist oleme inimestena saanud erineval määral. Keda on hoitud käest, keda süles, keda kukil. Keegi on meid meeles hoidnud, kellelgi on silma peal hoitud. Kedagi on hoitud väga ja teist mitte niiväga.

*

Hoitud olemine ei lõpe lapsepõlvega. Meid hoiavad meie sõbrad, kallimad, lapsed, õpilased, töökaaslased ...

*

Lapseeast alates saame eeskuju ja õpetuste kaudu ka ise hoidjaks. Me hoiame oma lemmikloomi ja -taimi, õdesid-vendi, sõpru, vanemaid ja vanavanemaid ...
Olles hoitud, õpime hoidma nii teisi kui iseennast. Sõltuvalt hoituse kogemusest oskame ja tahame seda kogemust kasutada hoides teisi ja ennast.

*

Hoidmine sisaldub paljudes eri aegadel ja paigus kasutatud tähistustes – enesearendamine, eneseabi, toimetulek iseendaga, (psühho)hügieen, enesevalitsemine (enda vaos hoidmine), eneseregulatsioon.

*

Endahoid eeldab teisi inimesi. Me saame oma esmase hoitud olemise kogemuse teiste abil. Piisava hoituse korral meie elu edeneb ja me õpime ka hoidmist. Õpime hoidma teisi olendeid ja asju - mänguasju, lemmikloomi, lähedasi. Ja õpime hoidma ka ennast. Algul sõnadeta – haiget saades hoiame haiget kohta, vajadusel patsutame või silitame end, teeme endale pai. Hiljem sõnadega – “varesele valu”, “tubli!”, “hea”.

*

Kui miskipärast jääb meie vanematel, või neil kes vanema osa täidavad, hoidmise oskustest (või tahtmisest) väheks võime kohata kutselisi hoidjaid. Lapsepõlvest lapsehoidjad, lasteaiatädid(onud). Täiskasvanuna hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, psühhiaatrid, kõutšid, nõustajad, ... Õppinud hoidjaid jagub ka neile, kes hästi hoitud - õpetajad, treenerid.

*

Eri paigus ja aegadel on teise hoidmisel välja kujunenud oma tavad. Iga selline teise poolt hoitud saamine loob võimaluse õppida endahoidmist. Vahel on see õpetus pealetükkivam võttes käskude ja keeldude vormi. Vahel on see hoitava iseolemist enam arvestav - eeskuju ja soovituste näol. Suhe hoidja ja hoitu vahelgi võib eri vorme võtta. On see õpetaja ja õpilase suhe või spetsialisti ja võhiku suhe (arst-patsient, nõustaja-klient) või võrdsetevaheline (sõbra)suhe. Igal juhul on ajastu- ja paigaomane suhe kahe vahel oluline hoidmise osa. Nagu lapsepõlve hoitus sisaldab mingilgi määral kiindumust, kas poolte vahel või ühe poole poolt, on seda ka hilisemates hoidmise suhetes.

*

Mistahes viisil ja vormis me hoitud olemist ka ei kogeks, meie kasvades ja arenedes oodatakse meilt üha enam, et hoiame end ise, et saame endahoidmisega hakkama. Algul teele kaasa öeldud “vaata ette”, “pea meeles”, hiljem tuleb need sõnad endale ise lausuda.

*

Täiskasvanud inimese puhul eeldatakse, et ta juba oskab seda, ehkki alati on arenguruumi. Endahoidmist võib võtta kitsamalt ja kanda hoolt kas oma keha, vaimu ja meele eest või avaramalt pidades end tervikuks, mil hoidmine ühes vallas tähendab hoidmist ka teises vallas (terves kehas terve vaim).

*

Endahoidmisi võib vaadelda erineval moel. Ainult surnu ei hoia end enam. Iga elav inimene mingilgi määral hoiab end või on hoitud teiste poolt (või mõlemat).
Elus läbime tee, mille alguses oleme hoitud teiste poolt, siis õpime end ise hoidma ja hoidma teisi ja lõpus hoitakse meid jälle. Ja võimalik, et meid kõiki hoiab veel miski või keegi - haldjad, paigavaimud, Kulg, Kõiksus, jumalad (hoia end ise siis hoiab sind ka ...), gravitatsioon.

*

Endahoidmist võib vaadata peamise elamisoskusena. Kuidas ja mida mõelda, tunda ja teha, et oleksin hoitud. Hoida oma keha, meelt ja suhteid. Nagu Ilmar Trulli salm ütleb: “ .... lahke hommikuti võimleb, kõigepealt teeb lahke musi .... siis teeb teisi harjutusi. Siin on koos nii meelehoid (lahke), kehahoid (võimleb), kui suhete hoid (musi).
Süüa, puhata, liikuda nii kehaliselt kui vaimselt kui ka ühiseluliselt. Oskus anda, võtta ja vahetada.

*

Hea on kui need oskused saame kodust kaasa. Aga kui ei saa. Kui hoitus kodus on ellujäämiseks piisav, ent endahoidmise eeskuju napp. Kui kodus on endahoidmise asemel kogeda endakahjustamist, endahävitamist - vägivalda, minnalaskmist, hoolimatust, hooletust. Needki eeskujud võtame oma kasvukeskkonnast üle.

*

Kui edasine elukeskkond muid näiteid ei paku, siis oskame endale ja oma järglastele just sedasama anda.
Kel veab, näeb ka paremat enda- ja teistehoidmist. Kel pealehakkamist, võib leida õpetaja, arsti, nõustaja, sõbra, kaastöötaja, kes endahoidmise oskusi jagab, eeskuju pakub, nende omandamist ja täiendamist toetab.

*

Endahoid võib olla nii vaevarikas kui ka mõnus. Vaevarikas oskuste, kogemuse vähesuse tõttu. Endahoid tähendab ka järjekindlust, valikute tegemist, otsustamist, kannatlikkust ja ka kannatust.
Ent endahoid on ka mõnus, kui mõtted ja tegevused teevad rõõmu ja pakuvad rahulolu. Kui endahoid kannab vilja ja kasvav kogemus enda hoidmist toetab - võimaldab endast lugupidamist, eneseküllasust.
Endahoiu siht ei ole erakuelu, üksinda toimetulek. Ka lähedaste ja hoolivate inimeste leidmine ja hoidmine on osa endahoiust. Ka kokkuhoidmine on endahoid.

*

Endahoidmisest võib mõelda veelgi avaramalt. Endahoiu osaks on ka oma ümbruse (korras)hoid, loodushoid. Olles osa Elust hoiame loodust hoides ka ennast.

*

Aga liiga murelikuks endahoiuga minna pole põhjust, meil on ju enesealahoiuinstinkt.

  Hoia end!