Sul on endal (olnud) või tead kedagi, kel on koduloom? Sõna koduloom koosneb kahest osast kodu ja loom. See on kodustatud loom. Nii nagu loomi oleme kodustanud ka taimi, putukaid, kalu ja linde. Mõned antropoloogid räägivad koguni sellest, et inimene on kodustanud iseenda vähendades nõnda aja jooksul liigisisest agressiivsust.

Sarnasel viisil elusolenditega oleme kodustanud ka oma keskkonda - aegruumi.

Lihtsam on seda jälgida ruumi puhul. Meil on kodu, kodumaja, koduaed, kodutänav, kodulinn, kodumaa ja koduplaneet. Ruumi kodustamiseks oleme õppinud ruumi mõõtma, kaardistama ja sisutama. Kaunistame oma koduruumi värvide, helide, ehete ja lõhnadega, et see tunduks meile hubasem, omasem. Mõnel rahval on koduhubasus omaette kunstiks arendatud - näiteks taanlaste hygge. Kodustatud ruumi ala üha avardub, ja tundub, et tänaseks tunneme end üsna koduselt planeedi lähiorbiidil ja varsti ilmselt ka juba kogu Päikesesüsteemis. Ruumi kodustamisel oleme kasutanud erinevaid vahendeid alates lendavast vaibast kuni korduvkasutusega kosmoselaevani. Oleme ruumi muutnud endale omaseks ja kasulikuks.

Ehkki meil puudub sõna koduaeg, on olemas pereaeg, vaba aeg, aeg endale, puhkeaeg, tööaeg. Nende sõnade abil oleme osa igavikust muutnud omaseks, koduseks, kasulikuks. Sarnane ruumi kodustamisega näib olevat ka aja kodustamise lugu. Üha täpsemad ajamõõtjad, keerustuvad kalendrisüsteemid on aja kodustamise vahenditena kõigile tuntud. Ent lisaks suudab inimene mõttes ka ajas rännata - tuletada meelde oma minevikuseisundeid ja kujutleda end tulevikku. Peale rändamise oma isiklikus ajas on tuhanded kirjanikud ja teaduseinimesed kujutlenud oma raamatuis ennemuistseid ja tulevaid aegu suuremas mõõtkavas - rahvad, riigid, elusloodus, ilmaruum.

Kodustataval ajal on vähemalt kaks aspekti, mis seostuvad kahe Kreeka jumala - Kronose ja Kairosega. Üks esindab aega tema objektiivsel kuju (väline aeg) ja teine subjektiivset (sisemist) aega. Kui kronoloogilist aega saab kodustada võimalikult täpse kirjeldamise, mõõtmise ja nö ärakasutamisega (sh rahaks tegemisega), siis subjektiivse aja kodustamine tundub olevat veelgi põnevam protsess. Subjektiivne aeg on inimese jaoks üsna elastne, seda saab erinevatel viisidel kas tihendada, venitada või koguni seisatada. Me saame seda teha erineval viisil tegutsedes või tegutsemisest hoidudes. Kaasahaarava tegevuse abil möödub aeg märkamatult, subjektiivselt aeg lendab, tormab. Samuti kipub ta kiirenema tähtaja lähenedes või mõnes kriitilises, otsustamist nõudvas, olukorras. Aeg kipub venima, kui meil on igav, tuju paha (masendus), kui ootame MIDAGI. Kõiki neid inimkonna ajaloo jooksul aja kodustamiseks leiutatatud vahendeid on nutikalt edasi arendatud. Igal konkreetsel juhul on hea neid (seda paksu kultuurikihti) tundma õppida ja teadlikku kasutusse võtta.

Enamikul inimestest on pigem huvi aja aeglustamise ja avardamise vastu. Soovitakse aega juurde saada ja saada juurde just mõnusat, nauditavat aega. Selleks on välja mõeldud erinevaid aja aeglustamise ja koguni peatamise võtteid. Näiteks on tasa e slow liikumine andnud suure panuse aja kodustamisse - tee vähem ja ole rohkem. Selmet rabelda, tormata ja rööprähelda võiks rohkem kogeda, rohkem keskenduda ja süveneda tehtavasse. Süvenemise ja keskendumise võtetel on pikk ja sisukas ajalugu - vaimsed (palve, mõtlus, mediteerimine) ja kehalised (qigong, taichi, yoga) harjutused võimaldavad sisemist aega avardada.

Universaalne üleilmne aja kodustamise vahend on rituaal - tee ja kohvijoomine, sigareti või piibu (ühine) tegemine, kõnekoosolekud, järjekorrasseismised, rongkäigud. Need aitavad aega kodustada mõlemas suunas. Mõned rituaalid (igav koosolek) aitavad aega venitada, avardada, teised hommikune bussile/trammile tormamine, “kusmaküllsellepanin” harjutused jmt aitavad aega kokku suruda ja ajanappuse kõditavat elevust tekitada. Rituaal e riitus tundubki olevat üks geniaalsemaid inimkonna loodud aja kodustamise vahend. Varrud, pulmad ja matused tähistavad inimelu suuri muutusi, muudavad need pöördepunktid meeldejäävaks ja on ühtlasi laiendatud peresid ja suguvõsasid kokku toovad üritused. Peresisesteks rituaalideks on ühised söögiaajad, puhkusereisid, suvekodu pidamine.

Individuaalsete rituaalidena aitavad aega kodustada hommikukohv, kellaviietee, hommikused kehalised harjutused, meditatsioon, jalutuskäik, unejutt … Rituaale töise elu tõhustamise vahendina on veenvalt käsitlenud Tony Schwarz.

Üheks taasärganud aja kodustamise vahendiks on omakäeline kalendermärkmik. Huviline võib leida selle leida Bullet Journal nime alt. Nii nagu kodumesilane toob mee valmistehtud kärge (tavalised poekalendrid) tuleb metsmesilasel oma kärjed ise ehitada. BuJo on selline aja kodustamise vahend, kus kõike saab teha oma maitse ja vajaduste järgi omakäeliselt. Selline kalendermärkmik on oma aja kaart ja kaart on üks ammuavastatud aegruumi kodustamise vahend. Eesti keeles saab sellest üksikasjalikumalt lugeda Kristjan Otsmani tutvustuses. Ja nagu tema kirjeldusest võib näha, on sellise kalenderpäeviku haldamine omaette riitus.