Sõna „merehaigus“ ütleb, et tegemist on merel esineva haigusega, õigemini küll pea- ja südamepöörituse ning iiveldusega, mis kestab niikaua, kui kestab kõikumine lainetel. See lööb tasakaaluorganid sassi. Merehaigust saab ära hoida, kui süüa ja mitte juua, silmapiiri vahtida ja värske õhu käes olla. Nii õpetas mulle kihnlane, kui tema lappajaga üle tormise mere sõitsin ja süda pahaks läks. See aitas.

Olen tema õpetust tormis pilk silmapiirile kinnitada kasutanud hiljem kui metafoori strateegiast, mis aitab ettevõttel kursil püsida ja inimeste „peapööritust“ vältida. Sama asi aitab ka siis, kui firmas hakatakse liigselt „maid jagama“ ja „suhteid klaarima“. Kui vaatad oma „nabast“ kaugemale, läheb pea klaariks ja enesetunne paraneb.

Nüüd lugesin värskest Navigaatorist (2/2011) Viktor Siilatsi kogemusest, et kõige kindlamalt hoiavad merel pöörituse ära lihtsad tegevused nagu paadi juhtimine, vastutus ja teiste eest hoolitsemine. Need sõnad sobiksid hästi igasse juhtimisõpikusse. Kui pead silmas paadi sihtpunkti ehk strateegilist eesmärki, hoiad selles suunas kindlalt tüüri ehk püsid oma kohal ja hoolitsed sellest eest, et su kaaslastel oleks ohutu ehk töötajatel hea ja turvaline tööd teha, siis pääsed „tormist“ ise ja pääseb ka sinu meeskond. Professionaalsed teiste abistajad teavad, et kui midagi juhtub, siis kõigepealt pead sa aitama iseennast ja alles siis teisi. Nii soovitatakse ka lennukis, et avarii puhul, kui laest langevad hapnikumaskid, tuleb see kõigepealt panna pähe endale ja alles siis oma abitule kaaslasele või kõrval istuvale lapsele.

Kui merehaigus inimesi maa peal tabab, kas siis isiklikus või tööelus, tähendab see, et „pind kõigub jalge all“ ja ollakse tasakaalust väljas. Siis on kasulik meelde tuletada kogenud meremeeste tarkust ja talitada vastavalt. See aitab.