Pole ka ime, sest itaallased on läbi aegade omavahel võistelnud ja sõdinud. Poolsaar liideti üheks riigiks alles 1870. Kõik vähegi kuulsamad Itaalia linnad on olnud pikka aega linnriigid – Pisa, Lucca, Veneetsia, Genoa, Firenze, Siena. Itaalia linnriikide iseseisvuse jäänukid tänapäeval on Vatican ja San Marino.Linnade sees olid ka perekonnad omavahel vaenujalal. Värvika pildi sellest annab Shakespear’i Romeo ja Julia. Maffia on otseselt selle ajaloolise traditsiooni sünnitis, olles nagu perekondlik riik riigis. Samas oma olemuselt on maffiaperekond äri, perefirma, mis toimib oma ja väga karmide reeglite järgi tsentraalse juhtimise all. See tähendab, et ta surub oma reeglid vägivallaga ka teistele peale.
Viimasel ajal sünnib Eestis üha rohkem perefirmasid. Olen veendunud, et see on üldise usaldamatuse üks tulemusi. Mõju avaldab kindlasti ka meie inimeste vaesus. Perefirma annab üsna lihtsa võimaluse raha koondada ja investeerida. EAS-i tellitud ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud juhtimisvaldkonna uuring 2010/11 ütleb minu meelest seda, et paljudel Eesti firmadel on mafiootilise perefirma tunnuseid. Sellele viitab uuringu kokkuvõte, kus tuuakse välja, et firmade juhtimine on tsentraalne, omanikel on firma juhtimises liiga suur roll ja sageli on ta ainuotsustaja, juhtimismudel on ühetaoline sõltumata valdkonnast ja motivatsioonisüsteem üheplaaniline, rahale orienteeritud. Kõlab nagu oleks meil valdavalt tegemist perefirmadega, kus juhtohjad on omaniku-perepea käes ja kes juhib seda nagu ristiisa kuulsas Coppola filmis.
Vägivald on koostöö vastand, see on jõu kasutamine tulemuse saavutamiseks. Koostöö aga tugineb usaldusel. Kui usalduskrediit on väike, siis ühistööd ei sünni ja head pikaealist firmat ei teki. Jääb vaid loota, et meie tegutsevad ja sel aastal massiliselt tekkivad firmad ei hakka oma äri ajamiseks kasutama mafiootilisi võtteid.
