Ka tavainimesed räägivad oma igapäevakuludest ja ka neil võib olla põhjust kahetseda, et kulud igapäeva toidule ja eluasemele on nii suured. Sest sisimas tahaksid nad oma raha eest hoopis lõunamaale sõita või midagi muud meeldivat teha. Ma olen üsna kindel, et mida ütled, seda mõtled. Psühhoanalüütikud uurivad huviga inimeste sõnavääratusi ja koorivad selle tagant välja olulist teadmist isiksuse süvakihtide kohta. Aga mida arvate neist paljudest eesti inimestest, kellel kulutamise sõnale pole igapäevakeeles asendust. Kas see igavene kulutamine on vaesuse märk ja ütleb seda, et tulusid on vähe? Või on eestlased ihnsad? Sama on muretsemisega. Eestlane ei tee, hangi ega osta, vaid muretseb – auto, maja, tarbeeseme. Kurioosumina ka lapsed. Tulemuseks on vähe rõõmu, pidev rõõmu defitsiit.
Oleme ära unustanud laulusõnad – mis maksab muretsemine? muretsedes murran meele, kahetsedes käänan kaela. Kui raha kulub, siis on see ju kahetsusväärne ja nii võib iga rahapaigutus olla tehtud vastumeelselt, juba ette kahetsedes. Kui siis investeering veel ebaõnnestub – aga äris on see üsna tavapärane, idufirmade investorid kaotavad kümnest üheksa investeeringut – suureneb vastumeelsus veelgi. Sestap eelistame oodata ingleid* välismaalt, et nad meid aitaksid. Eluaegse õppimise asemel saadab meid eluaegne muretsemine ja kulutamine.
Sõnade vägi on suur. Kui me kuludest palju räägime, siis võimegi ennast täiesti ära kulutada, selle asemel et oma kapitali, teadmisi ja oskusi kasutada, rakendada ja kasvatada. Kulutav inimene ei investeeri.
*viide äriinglitele, üksikisikust riskiinvestoritele
