Ka kesine algtekst võib anda lavastaja mõttelennule tõuke, mille põhjal too loob lavastusidee kandmiseks uue sobiva teksti. Laiendades teksti mõistet kogu märgikeelele, võib öelda, et teatritekstina töötavad ka lavakujundus, helikujundus, kostüümid, valgus, rekvisiidid, temporütmid, misanstseenid jne. Kõigest sellest võib tekkida kokku hea lavastus.Aga teatris on veel ka näitleja(d), ilma kelleta ei sünni ükski lavastus. Lavastus ja näitlejatöö võivad paraku olla vastuolulised, millest kirjutas ka Madli Pesti ühes hiljutises teatriarvustuses („Hamlet Noormets“, Eesti Ekspress 10.11.2011). Ta ütleb kahte asja: „Lavastaja kontseptsioon töötab „Hamlet Andersoni“ puhul laitmatult. Põhjused, miks seda lugu (Hamlet) just praegu ümber kirjutada, on arusaadavad ja veenvad. Võib küsida, kas nii radikaalselt üles kirjutatuna on Shakespeare’i „Hamletit“ alusteosena üldse vaja. On küll, sest see annab lavastajale-ülekirjutajale reeglid ja karkassi, kuhu ehitada.“
Ja lisab veidi hiljem: „Lavastus kui tervik päris probleemitu pole. Oleks tahtnud näitlejatesse suure süstlaga keemilist energiat süstida – ikka vana lugu, paljude eesti teatrite üldine häda, näitlejate loidus laval. Tundub, et suurepärase lavastaja- ja kunstnikutöö kõrvalt pole lihtsalt jätkunud aega ja energiat, et näitlejaid oma plaani järgi mängima saada.“
Heureka, hüüatasin mõttes, kui sageli juhtub seda ka organisatsioonides. Juhil on hea idee, isegi hea ärimudel (tekst, kontseptsioon), aga töötajad ei vea välja. Ja miks? Sest nende jaoks ei jätku enam tähelepanu, aega ja energiat. Sisuliselt ei teki meeskonda, kes oleks suuteline ärimudelit teostama. Nõnda ei jää juhil muud üle, kui tunnistada, et tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati.
