Kuulajad saavad teada, mida neist arvab ja kuidas kategoriseerib uurija ja temaga solidaarne koolitaja. Sellega surutakse meeskonnale peale objektiks olek teist korda (esimest korda kui "neid" uuriti). Kuulajana võib meeskonnaliige sõnastada oma kogemuse näiteks nii: “ahah, tosin uurijat on minusuguseid vaadelnud ja meiesugustega katseid teinud. Vaatluste ja katsete põhjal järeldab ta, et minusugused kipuvad … ja meietaolised võib jagada kolme rühma ...”
Teine võimalik lähenemine suhtlemisteemadele on kogejakeskne. Kuidas paistab teatud valdkond ja tegutsemine selles seestpoolt (nn fenomenoloogiline lähenemine)? Kuidas näiteks paistab maailm läbirääkijana pingelises hinnavaidluses? Selline vaade eeldab teistsugust “keelt” - eelkõige seisundite, tunnete, refleksiooni keelt. See seesmine, “minast” lähtuv vaatenurk avaldub kõige paremini oskaja-koolitaja puhul. Seda valdab inimene, kes ise teeb ja lisaks ka õpetab. Ta räägib oma kogemusest. Osalejail on lihtne samastuda tema vaatenurgaga, nad mõtlevad “mina” seisukohalt. Kui koolitaja räägib näiteks: "Olen juhina proovinud erinevaid võimalus, ent kõige paremini on projektijuhtimisel tähtaegade tagamisel toiminud karistamine." Siis osaleja saab omakorda mõelda oma kogemusest samas võtmes: "Milline on minu kogemus? Milliseid tulemusi olen karistamise abil saanud?" "Kas rääkija edu veenab mind seda proovima?" ”Või on mingeid erilisi karistamise nippe, mida peaksin teadma?”
Tegutseja vaatenurga õpetlikkus selgub ka selliste koolitusmeetodite kasutamisel nagu on näiteks Avatud Ruumi Meetod, Maailmakohvik või Akvaarium. Need õppimisviisid on eelkõige just tegutsejakeskse keele kasutamise kohad.
Võimalik, et mõlemad vaatenurgad on kasutatavad ja õpetlikud. Aga nad võiksid olla osalejaile sobivas tasakaalus.
