See seletus köitis mu tähelepanu. Olen seda varem kuulnud mitte koolitaja vaid koolitatavate suust - juhtidelt, kes küsisid “tööriistu” oma alluvate “häälestamiseks”. Kujutlused sellest kes või mis inimene (tema hing, psüühika) on ja milliste vahenditega teda mõjutada saab on põnev ja kasumlikkust tõotav teema.
Ülaltoodud näidete taga on arusaam inimhingest kui masinast, mille kallale võib asuda mutrivõtme või haamriga. Ka õlitamine võiks masinale sobida ja miks mitte ka energialaengu andmine. Kui ettevõttes valitseb selline arusaam inimesest, töötajast, siis ootus koolitajale on samuti mutrite pingutamine, õlitamine ja häälestamine. Paradoksaalsel kujul on psüühika kujundiks hingetu masin. See kujund on üsna ammune, pärinedes valgustusajast kui kogu maailma võrdkujuks oli täiuslik kellavärk (mille Suur Kellassepp kunagi kokku pani ja käima lükkas). Hästi õlitatud masin on sagedaseks metafooriks ka organisatsioonile tervikuna (näiteks Saksa kultuuriruumis).
Kellavärgi tänapäevane (apdeiditud) versioon on arvuti. Peen riistvara ja üha uuendatav tarkvara. Koolitusturul sobib seda ootust täitma NLP (neurolingvistiline programmeerimine) erinevad sisendusel põhinevad (hüpno) meetodid. Koolitaja võrdsustatakse IT spetsialistiga, kes vahetab ümber või uuendab tarkvara. Riistavara kallale üldiselt ei minda, see tuleb lihtsalt välja vahetada ...
Ühe mu õpetaja inimhinge aluskujundiks oli taim. Elutegevuseks vajab taim toitaineid ja soodsat keskkonda. Kiduraks jäänud, väändunud taim tuleb tuua paremasse keskkonda ja anda talle vajalikke toitaineid (hinge- ja vaimutoit). Püsitaimed ei juurdu ega kasva kiiresti. Kiiresti kasvab (energia)võsa, tamme sirgumine võtab aega. Organisatsiooni metafoorina on elusolend samuti kasutuses. Näiteks kaasava juhtimise käsitluse raames.
Praegu lööb laineid kvantlembus. Mikromaailma imepärasus ja paradoksid tekitavad soovi sealt analoogiaid leida ja kujundeid üle võtta. Hädasti oleks tarvis kvantmehhaanikuid, kes suudaksid ennustada, kas hing käitub parasjagu laine või osakesena ja seada tema teele kavalaid kahvleid, mis paneksid teda valikuid tegema. Füüsikute senist kogemust on sõnastatud nii, nagu suudaks uuritav peenmateeria uurija kavalused läbi näha ja teda ikka ja jälle üllatada. Kas selline inimpsüühika mudel sobib ka juhtidele ja koolitajatele?
