Tehnilise füüsika doktor ja Swedbanki ettevõtete panganduse direktor Robert Kitt selgitab ajakirjas Akadeemia (Nr.10/2011) lihtsate näidetega, mis on komplekssüsteem ja mille poolest see erineb keerulisest süsteemist. Sealjuures viitab ta Jüri Engelbrechti ülevaatele komplekssüsteemidest (Akadeemia nr.8/2010).
Komplekssus on süsteemi põhiomadus, keerulisus ei ole.Kui võtta keerulisest süsteemist ära mõni element, siis jääb süsteem lihtsamaks, aga endiselt toimivaks. Komplekssüsteemi mõne elemendi äravõtmine muudab aga süsteemi põhiomadusi ja süsteem sellisel kujul sureb. Nt. autost istme äravõtmine muudab selle vähem keeruliseks, hammasrihma äravõtmine aga vähem kompleksseks ehk kasutuks. Komplekssüsteemid on nagu päisekivid – nende äravõtmisel kukub võlv kokku. Reaalse maailma osana ei ole nad matemaatilised äärmused, vaid midagi täieliku seisaku ja kaose vahepealset.
Kui matemaatikast ja füüsikast tulla sotsiaalsfääri, võib täheldada midagi sarnast. Sellel on Jüri Engelbrechti kirjeldatud komplekssüsteemide põhiomadused: inimeste kooselu ei ole ei tardunud ega anarhiline, inimesed on pidevas vastastikmõjus ja teatud hierarhias, sarnased sündmused on väga erinevate tagajärgedega, inimkooslused võivad ise organiseeruda uuteks kooslusteks, mille omadused algsest erinevad, inimkooslustel on mälu ja nad on kohanduvad, ajas muutuvad ja mittetasakaalulised (oma tõusude ja langustega), kus väikesed sündmused võivad areneda suurteks globaalseteks muutusteks. Kõige huvitavamaks peab Kitt seda, et mittelineaarsuse tõttu võivad triviaalsed (väikesed ja ilmnemise hetkel vähetähtsad) sündmused kaasa tuua ebaproportsionaalselt suure mõju.
Minu arusaama järgi vastab see kirjeldus ka meeskonna mõistele. Sealjuures käib meeskonna kohta veel üks oluline komplekssüsteemi tunnus – seda ei saa väliselt ümber kujundada. Näiteks ei saa organisatsiooni juht vahetada välja meeskonnana hästi koos töötava osakonna juhatajat ja loota, et osakond jätkab sama efektiivse meeskonnana. Koostööd ei saa keegi teisele peale sundida, see kasvab välja inimeste sisemisest tunnetusest. Kui võtta komplekssüsteemist ära selle osa, kukub süsteem kokku. Osakonna näitest lähtuvalt hakkab osakond ennast ise uuesti üles ehitama, ennast ise kujundama. Alati on lootust, et uus juht ja osakonna töötajad kohanevad üksteisega, ületavad vastuolud ja jõuavad lõpuks ka koostööfaasi, kuid kindlasti pole see enam endine, vaid hoopis üks uus meeskond.
- Ülo Vihma