sellel teemal arutles 23.12. Eesti Päevalehes Toomas Paul. Ta toob ühe põhjusena välja, et vastastikused suhted kujutavad endast inimloomuse osa.
Kinkimise ja vastukinkimise instink, millega on seotud võlatunne ja sellest lahtisaamine, võib olla tekkinud seoses kokkukuuluvuse säilitamise vajadusega. Arheoloogid ja kultuurantropoloogid ( Leakey, Ridley, Tiger ja Fox jt.) väidavad, et meie esivanemad õppisid jagama toitu ja oskusi võlgnevuste võrgustiku kaudu, mis on inimlik kohastumismehhanism. See teeb võimalikuks tööjaotuse, kaupade ja teenuste vahetuse ja vastastikuse sõltuvuse loomise, mis liidab indiviidid tõhusalt tegutsevateks gruppideks. Tõhusalt tegutsev grupp on ka meeskond. Seega saame samamoodi kirjeldada meeskonda, asendades ainult kaupade ja teenuste vahetamise informatsiooni ja tegude vahetusega. Meeskonnas tehakse (kingitakse) vastastikku kasulikke tegusid ehk aidatakse ja toetatakse üksteist rohkem kui mõnes suvalises grupis. Psühholoogilised katsed näitavad, et mida suuremat pingutust või olulist loobumist kinkimine eeldab, seda suurem on kingisaaja tänutunne ja seda tihedamini on need inimesed omavahel seotud.
Ühte jõuludega seotud katset vastastikkusest kirjeldab Robert Cialdini oma raamatus „Mõjustamise psühholoogia“ (e.k. 2005). Professor saatis hulgale täiesti võõrastele inimestele jõulukaardid ja sai (ootuspäraselt) vastu hulga vastutervitusi, ilma et need inimesed oleksid isegi huvi tundnud, kes neile tundmatu kaardi saatja on. Cialdini kirjeldab vastastikkust kui üht võimsamat mõjustamise vahendit. Sotsioloogid Alvin Gouldner jt. kinnitavad, et see reegel kehtib kõigis inimühiskondades.
Organisatsioonikäitumises on veel üks asi, mida vastastikkuse printsiibi puhul eraldi välja tuua, nimelt tunnustamine. Selle vähesuse üle kurdab enamik Eesti inimesi, ka need, kes meie koolitustel osalevad. Olen mõelnud, miks seda ei tehta, kui kõik sellest puudust tunnevad? Kuhu on meie inimestel vastastikkuse instinkt kadunud? Samas enamik juhte, kellelt alluvad eriti tunnustust ootavad, teavad, et inimesed vajavad tunnustamist. Kas nad siis teavad, aga ei tee? Kas miski hoiab neid tagasi? Pakun välja mitu võimalikku seletust.
Meil on levinud ütlus – kiida lolli ja loll teeb. Sellest lähtuvalt ei kiida ausameelne juht neid alluvaid, keda ta lolliks ei pea. Ei kiida ka see, kes soovib, et alluv oleks ise „tark“ - algatusvõimeline ja iseseisev ja oskaks ise oma tegevust hinnata. Samas ei võta alluv sellest uskumusest lähtuvalt kiitust ka vastu, sest peab seda enda hanekstõmbamiseks ehk lollitamiseks, tööle peibutamiseks.
Võimalik on ka mõtteline paradoks, et paljud juhid ei tunnusta just sellepärast, et peavad seda tulevikku suunatud tegevuseks, inimeste motiveerimiseks. Kuna tulevik on tundmatu ja tulemust veel ei ole, ei ole ka inimest millegi eest kiita.
