
Mida teha? Kui isegi ühe inimese mõistus võib anda ühele ja samale küsimusele kaks diametraalselt erinevat vastust, mis siis rääkida veel paljudest. Uue aja demokraatlikult häälestatud juhid soovivad maksimaalselt arvestada (olgu siis südamest või õpitud teadmise põhjal) oma meeskonnaliikmete arvamusega, et saavutada parim süntees. See tähendab siis ka, et nad peavad paratamatult arvestama oma tiimiliikmete vaba tahtega. Viimasega on aga veidi keerulised lood. Siiani on vaba tahte olemasolu olnud peamiselt teoloogide ja filosoofide mõttemänguks, kus eristuvad vastandlikud arusaamad. Kui aga mõistus annab ühele ja samale küsimusele erinevaid vastuseid, on kohane uurida mõistust. Nii põhjendab Tiit Kändler (EPL 17.11.11) eksperimentaalfilosoofia sündi, kus uuritakse näiteks seda, kuidas on inimene hakanud uskuma vabasse tahtesse. Eksperimentaalfilosoofid püüavad vaba tahte, headuse ja kurjuse, tõe ja vale reegleid selgitada sõltumata vaatlejast ja mõtlejast ehk filosoofilisest koolkonnas.
Üks eksperimentaalfilosoofia rajajaid, Yale’i ülikooli professor Joshua Knobe ja Arizona ülikooli eksperimentaalfilosoof Shaun Nichols arvavad, et vaba tahte tõlgendamise konflikti juured peituvad inimtunnetuse kahe vormi vahelises pinges – meie abstraktne teoreetiline mõtlemine ja vahetu emotsionaalne reageerimine lõhestavad meid kaheks. Uuringud on näidanud, et mida kaugem on sündmus minevikus, seda abstraktsemalt seda tõlgendatakse ja seda väiksemaks peetakse inimese moraalset vastutust juhtunu eest. Samuti on eksperimendid näidanud, et isiksus, kes on kogemusele rohkem avatud, annab moraalsetele dilemmadele relativistlikumaid vastuseid. Avatumad inimesed on relativismile altimad, nad kalduvad selles suunas niivõrd, kuivõrd suudavad avada and teistele võimalustele. Kuid Berliini vaba ülikooli neurobioloog Björn Brembs ei pea vaba tahet pelgalt teoloogiliseks, filosoofiliseks või metafüüsiliseks kontseptsiooniks, vaid bioloogiliseks nähtuseks, mis on seotud aju toimimisega. Aju ehituses peitub paindliku otsuste langetamise viis – meie võistlejad ega vaenlased ei peaks suutma meie käitumist kergesti ette arvata. Ajude üks ühine võime on valida erinevate käitumisviiside vahel isegi siis, kui keskkond (probleem) on kõigile ühesugune. Nõnda saadetakse korda tõeliselt uusi tegusid.
Tulles nüüd tagasi filmilause juurde, kuulen ma selles antikangelase tunnustust kangelasele ja stsenaristi ülistust inimese vabale tahtele, mis ometi lähtub loodusest, meie aju kohanemisest vaenuliku keskkonnaga. Jah, mehed filmis olid võistlejad kauni naise südame pärast. Meeskonnas aga ei peaks olema sisemist võistlust ja vaenu. Grupp muutub alles siis tõeliseks meeskonnaks, kui konfliktid on ületatud ning liikmete vahel on maksimaalne usaldus ja koostöö. Kuid see ei kaota nende ajust seda suurepärast võimet ootamatult reageerida. Järelikult on meeskonnaliikmete vaba tahe suunatud hoopis väliskeskkonda, võistlemiseks teiste meeskondadega ja tiimijuht ei peaks püüdmagi seda võimet piirata. Vastasel korral pöördub see tema enda vastu. Nagu kirjeldab eksperimentaalpsühholoogia grand old man Kurt Lewin gruppide arengufaase – koostöö faasis on grupi tootlikkus ja liikmete rahulolu väga kõrge aga juhitavus madal.
Lubagem siis uuel aastal endale rohkem vaba tahte avaldusi, et korda saata tõeliselt uusi tegusid!