Eesti meedia ja koolitusfirmade koolituskavad on täis sõnapaari „Avalik esinemine“. See on pannud mind mõtlema, milline võiks olla  varjatud esinemine? presidentPakun välja mõned variandid: esineja varjub mikrofoni  ja kaamera taha (õigemini küll nende ette); esineja on kuulaja-vaataja eest varjatud, varjub eesriide, sirmi või nurga taha;  esinejat varjataks kuulaja-vaataja eest (nt. ihukaitsja või grupi inimeste poolt);  esineja on teadvusetus seisundis või  esinemine toimub nii, et esineja seda ise ei teadvustagi , et ta esineb; esinemine toimub keldris, punkris või  väga kinnises asutuses-klubis, äärmisel juhul ka hoopis inimtühajas ruumis. 

Enamasti selgub, et sõnapaari „avalik esinemine“ kasutajad räägivad mitte kõikidest esinesmisviisidest nagu näiteks tantsimine,  laulmine või pillimäng, vaid kõne pidamisest. Varjatud kõnepidamine tähendaks siis seda, et kuulajad rääkijat ei näe või ka vastupidi. Nii et avalikkuse puhul on oluline silmside rääkija ja kuulaja(te) vahel.

Ometi me teame, et kõnesid peetakse ka raadios ja televisioonis ja need pole rohkem varjatud kui silmast silma jutt. Kuulajate arvu arvestades on need hoopis palju rohkem  avalikud sõnavõtud.  Ja nad võivad rääkijas tekitada ebamugavust, ärevust või  isegi sellist hirmu, et tekst läheb meelest ja sõnad ei tule suust .  Just esinemisärevus, mis kaasneb igasuguse esinemisega, on üks keskne  teema, mida Eestimaal kõnekoolitustel käsitletakse. Ju siis tekitab see meie inimestele kõige rohkem peavalu, mitte see, mis on minu sõnum, mida ma tahan öelda ja kellele ja kuidas on seda parim viis teha.

Minu kogemuse järgi pole esinemisärevuse tekkimisel vahet, kas esineja näeb oma auditooriumi või mitte.  Kui me räägime esinemisärevusest seoses kõne pidamisega, on selline sõnakasutus igati omal kohal. Kõne on üks esinemise alaliike teiste esinemiste kõrval ja igasugune esinemine tekitab loomupärast ärevust.  Küll aga teen avaliku ettepaneku nimetada avaliku esinemise koolitused meie avalikus infoväljas kõnekoolitusteks.  Siis on lootust, et kõnekoolitajad pööravad ka rohkem tähelepanu sõnale ja tasapisi hakkavad kõnepidajate hulgas  laiemasse kasutusse jõudma raskesti hääldatavate võõrkeelsete sõnade asemel  sellised ilusad eestikeelsed  sõnad nagu näiteks esitlus.