Minuga grupis on kõik enam vähem teada. Grupis saan ma võtta erinevaid rolle ja neile vastavaid ülesandeid. Valitud rollid sõltuvad mu võimetest ja eelistustest.
Eri käsitlustes on neil rollidel veidi erinevad tähistused ent sisu paljuski kattuv. M. Belbini järgi võin valida 9 rolli vahel (mulle meeldib innovaator). TMS järgi on rolle 8 (ja siingi on looja, innovaator). Sarnane on neil kahel käsitlusel mõte, et grupp tuleb oma ülesannetega hästi toime, kui tööjaotuseks vajalikud rollid on täidetud. Mõni grupi liige võib vajadusel ka mitut rolli täita. Grupi teeb tõhusaks mitmekesisus, rollide paljusus.
Aga kuidas on minaga. Mina paljususe mõte võib esialgu tunduda pentsik. Vaimse tervise seisukohalt tundub hea olla terviklik, integreeritud, ühtne. Selline ühtsus lihtsustab otsustamist ja tegutsemist. Ka vastutada saab ometi üks kindel isik.
Ometi on üsna häälekas minauurijate leer, kes arvab sellise ühtsuse soovunelmaks. “Mina”, mis on inimeseks olemise kese, on nende arvates üsna mitmehäälne. Need hääled võivad olla eri meelt, vaielda omavahel ja jõuda vahel ka kokkuleppele. Mina olemuseks on sisesuhtlus, dialoogilisus.
Lihtsamad mitmehäälsuse näited on duod. Näiteks räägib D. Goldstein oleviku- ja tuleviku minast. Oleviku mina tähelepanu on hetkel, selle võimalustel ja ohtudel. Ta peab otsustamisel silmas kohest tulu või kulu. Tuleviku mina vaatab kaugemale ette ja peab silmas “kunagi edaspidi”. Üks teema, kus kahe mina huvid vastuollu lähevad on näiteks säästmine. Kas kulutada kohe (ja tunda sellest kohe rõõmu) või säästa praegu ja tunda sellest rõõmu hiljem.
Sarnane paar on “kurat vasakul õlal” ja “ingel paremal õlal”, kui juttu on eetilistest otsustustest. “Sitta sellest reeglist (seadusest, tavast) - see tuleb otse minu tasku.” Aga teiselt poolt - “Au on enam väärt kui paks vorstilõik leival!”
Kolmeliikmeline mina on nt E. Berne’i “Täiskasvanu”, “Vanem”, “Laps”. Mistahes teole eelneb suhtlus selle kolmiku vahel. Jõudude vahekord otsustab teo suunitluse. Vanem toetub reeglitele ja seadustele, Täiskasvanu toetub mõistlikkusele ja Laps juhindub tundest, lustist, isekusest.
Häälte hulga võib kasvatada suureks kooriks, nagu näiteks R. Assaglioli (ala)minade paljusus. Ka kõigil meie täidetavatel sotsiaalsetel rollidel on oma esindushääl meie minas. Ja valiku tegemisel, tegevuskava üle otsustamisel on neil kõigil oma sõna sekka öelda. Kuidas käituda keerulises olukorras, olles üheaegselt kodanik, isa, abikaasa, mees, ettevõtte töötaja, spetsialist, inimene, kogukonna liige, jne.
Nõnda võib öelda, et sellal kui meie oleme grupis, on grupp ka meis. Me osaleme grupis otsustamisel, anname oma panuse grupi arengusse. Ja samal ajal toimub mitmehäälne otsustamisprotsess meis endis ja selle käigus see mitmehäälsus muutub ja ehk ka areneb. Neil muutustel on oma dünaamika. Grupiprotsesside puhul võivad tulemuseks olla edenemine tõhusaks ja tegusaks koosluseks või lagunemine. Sama võib toimuda ka mina sees.
Lagundava grupisuhtluse näitena kirjeldab E.Berne nn. triangulatsiooni - kolme omavahel dünaamiliselt seotud rolli “Süüdistaja”, “Ohver” ja “Päästja”. Selline rollijaotus kahjustab kogu gruppi. Dünaamika seisneb selles, kui grupi liikmed vahetavad neid rolle omavahel. Sama kolmik on esindatud iga rollitäitja minas. Sõltuvalt sisemisest jõudude vahekorrast valib inimene oma rolli “välises” grupis. Näiteks juhtub töörühmas, et vastuvõetud ajakavaga ei suudeta sammu püsida. Keegi rühma liikmeist võtab süüdistaja rolli ja osutab teisele rühma liikmele näpuga - “süüdlane on siin”. “Ohver” solvub, ent kohe tõttab talle appi “Päästja” ja kahekesi esitatakse süüdistus algsele “Süüdistajale”. Rollid vahelduvad, ent suhtlus tervikuna ei ole esialgse ülesande seisukohast kuigi tulemuslik.
Üks ülesehitav mitmehäälse mina käsitlus on E. de Bono 6 mõttemütsi. Siin on samad rollid nii mina- kui grupisuhtluses kasutatavad. Mõlemal juhul on ülesandeks jõuda üksmeelele ja leida kohane käitumisviis. Siin on igal positsioonil oma lemmikküsimused ja toetuspunktid. “Mida me sellest teame?” küsib “Valge müts”. “Aga mis kasu meil sellest on?” küsib selle peale Kollane müts. “Vahet ei ole, see on nii mõnus!”, ütleb Punane müts.
Ülalöeldu võib lõpetada parafraasiga Meie Isa Palvest - meie igapäevast suhtlust anna meile tänapäev. Jätkugu meil häälte paljusust ja valmisolekut seda arvestava suhtluse kaudu tõhusaks ülesehitustööks integreerida, nii omavahel kui iseendas.
- Arno Baltin