Põhjus on psüühikas, kuid selles vallas abi küsida on aeganõudev, kulukas ja esialgu ka harjumatu. See on minu jaoks habemega lugu. 90-ndatel aastatel jõudsid vabasse Eestisse psühhoteraapiameetodid ja väljaõpe. Enesearengu gruppides, millega terapeudi õpingutes osalejad töötasid, võis juhte ühe käe sõrmedel üles lugeda. Praktiseerima hakates töötasid terapeudid või nõustajad eelkõige „tavainimestega“, haruharva tulid abi paluma juhid. Ja kui nad ka tulid, siis eraisikuna. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, sest valdavas osas vajati abi lähisuhetega hakkama saamiseks või ärevusega toimetulekuks. Kuid isegi siis, kui teraapiat õppinud inimesed hakkasid üha rohkem töötama organisatsioonidega ja juhtimiskoolitajatena, tuli sõna (psüho)teraapia hoida kindlalt hammaste taga. Põhjus oli lihtne – inimeste teadvuses seostus see sõna (vaimu)haigusega. „Ma ei ole ju haige, seega ei vaja ma ka terapeudi abi“, oli tüüpiline mõte. See oli nüüd ja on ka täna nii. Kuid midagi eestlaste mõtlemises ja eelkõige hoiakutes on siiski muutunud. Vaimselt täiesti terved inimesed tunnistavad endale, et teatud probleemide lahendamisel jäävad nad hätta ja on täiesti loomulik küsida kelleltki abi. Ega see pole eesti keelde tõlgitud juhtimisraamatuteski mingi uus mõte, ikka ja jälle kordavad maailmas tuntud tippjuhid mõtet – ma ei tea ega oska kõike; meie firma kõige kallim vara on inimesed, tuleb nendelt nõu küsida; ma ei palka tarku inimesi selleks, et neile öelda, mida nad tegema peavad jne. Kust siis jookseb see abi küsimise õhkõrn piir, millest üleastumine on juhtidele raske. Minu meelest on olulisi segajaid mitu, millest kõige esmane on usaldamatus – ma ei usalda tunnistada kellelegi enda nõrkust ja rääkida oma hingeelust. Sellele liitub teisene usaldamatus organisatsiooni tasandil – ma ei usalda võhivõõrale inimesele avaldada firma saladusi, avada selle sisemist hingeelu. Kui see esmane barjäär õnnestub ületada, siis võivad hea tulemuse saavutamist segada näiteks isiklik sobivus juhi ja konsultandi vahel, isikliku arendustöö avalikkus või teiste juhtide kaasatus, kogu protsessi planeerimise oskus jne. Alles oli Äripäevas kriitiliselt juttu sellest, kuidas Mare Pork nõustas kõrgemaid riigiametnikke, kes on oma ametis tippjuhid. Kriitika teravik oli küll suunatud selle eest tasumise ebakorrektsusele, kuid maksmisega vusserdamise süvapõhjusena näen ma Eestis levinud mõtteparadigmat ehk üldist mentaliteeti, et tippametnikud peavad olema igas mõttes kompetentsed, et mitte öelda perfektsed ega peaks üldse vajama kõrvalist abi paremate juhtimisotsuste tegemiseks.
Sellelt taustalt lähtudes on Kuku raadio nädala raamatu valik aja märk. Sealsed toimetajad on ilmselt ka kuulnud 2011.a. eesti juhtide uuringust, vaatavad avatud pilgul ringi ja kuulavad, mida inimesed või juhid ise eravestlustes räägivad. Samuti sellest, et Eestis on levimas coaching kui üks juhtimisteraapia vorme. Laiem taust on muidugi maailmamajanduse üldine segane seis, mis iseenesest teeb juhtimise veelgi keerukamaks, otsustamise raskemaks ja riskantsemaks. Tippjuhid on oma otsuste tegemisel väga üksi – nad tunnetavad oma otsuste suurt mõju väga paljude inimeste eludele. See pole kerge koorem kanda.
