Ta ei jõudnud ära imestada, missugune vahe oli sellisel suhtlemisel värske Prantsusmaa kogemusega. Seal tegid firmade esindajad omalt poolt kõik, et teada saada, mida klient soovib ja pakkusid välja hulgaliselt võimalusi, kuidas neid soove rahuldada. Eestis tundus talle, et siin nagu ei soovitakski äri teha.See võiks olla üksikjuhtum, kui ma poleks veidi aja eest kuulnud umbes sama juttu hoopis teisest valdkonnast. Eesti ärimees soovis oma arendatavale tootele IT teenust osta, kuid vastuseks kuulis ta valdavat suhtumist, et :“no ma ei tea, kas viitsin seda asja ette võtta“. Selle peale otsustas te kõik oma vajaminevad teenused osta sisse välismaalt.
Ärisuhtlus, müügisuhtlus, teenindussuhtlus, „lihtsalt“ suhtlus – kõike seda õpetatatakse ja õpitakse meil usinalt, kuid edu on visa tulema. Mis on suhtlemise eesmärk ja edu mõõt? Partneri taju, et teda kuulatakse, tast saadakse aru, mõistetakse tema soovi või probleemi. Sellele tuginevad lahendused või jätkuv suhe.
Minu kogemuse järgi on meil üsna suur vahe, kas teenindatakse Eesti siseklienti või välismaalast. Meie oma inimesed oleksid sageli nagu teisest sordist, kelle peale pole mõtet aega kulutada. Samas olen kindel, et sellist suhtumist pole võimalik lõplikult varjata ka mujal.
Teeninduse vallas on maailmas edukatel firmadel ammu teada, et inimeste valikul on määrav nende suhtumine, mitte rääkimise kiirus, sõnaosavus või faktiteadmine. Viimaseid saab suhteliselt lihtsalt õpetada, hoiaku muutmine on aga pikaajaline ja kulukas arendustegevus. Sellepärast panustatakse kliendisuhtlusega seotud personali eelkõige põhjaliku valiku kaudu ja tehakse suurem arendusinvesteering tipp- või keskjuhtidesse, kus valikud on väiksemad ja kallimad.
