Nt. John Bowlby jt. uurimustest on selgunud, et normaalse arengu eelduseks on lapse ja ema emotsionaalne seotus, mis on liigi ellujäämise ja kohastumise jaoks oluline. Sisuliselt on tegemist emotsionaalse eneseregulatsiooniga, mille oluliseks osaks on oskus hirmudega toime tulla. Lähedane suhe annab lapsele turvalisuse, mis omakorda võimaldab tal hilisemas elus emotsionaalset iseseisvust. Turvalisuse puudus tekitab suhtlusraskusi, aeglustab vaimsete võimete arengut, tekitab agressiivsust ja madalat enesehinnagut. Suhetes lastega on vähemalt kolm emotsionaalsete suhete stiili – turvaline, tõrjuv ja ambivalentne. Viimane tähendab seda, et kui ema lahkumisel laps nutab, siis taas kohtudes otsib nii kramplikult kontakti kui ka näitab viha ema vastu. Täiskasvanul väljendub see hirmus, et partner võib ta maha jätta ja vajadusel olla partnerist sõltuv.
Sellised seotused võivad ilmneda ka töösuhetes. Paljude juhtide soov, et nende alluvad oleksid iseeseisvad, kõrge initsiatiivi ja vastutusega töötajad, et tarvitse vaatamata nende püüdlustele kunagi täituda, kui töötaja varases elus seda kujundavat seotust oma vanematega polnud. Tuleb tõdeda, et emotsionaalse intelligentsuse (EQ)võti peitub lapsepõlves.
Siiski näitab praktika, et ka täiskasvanud peast saab oma võimeid arendada, kui selleks kõvasti pingutada. Juhtidel ja nende abilistel, personali- ja koolitusspetsialistidel,- on sealjuures oluline teadvustada, et arendustöö viljad ei tule kiirelt kätte. Mulle tundub, et ka meie ühiskond tervikuna on küpsenud selles suunas, et mõtlemine „kiirelt targaks ja rikkaks“ on jäänud seljataha ning enda ja organisatsiooni arendusse ollakse valmis rohkem panustama.
