Üks Tallinnas elav sakslane, kes töötab siinses IT firmas, käib regulaarselt Ökosahvrist endale mahebanaane toomas.  Hiljuti palus ta oma elukoha lähedaselt mahetoidupoe omanikult, et ehk võiks too talle neid sealt tuua, siis jääks tal üks sõit vähemaks. Ta arvas, et ka teised inimesed võiksid siis neid poest osta. Poeomanik aga väitis, et eestlastel pole piisavalt raha kallima mahetoidu ostmiseks. Sakslane imestas. Tema meelest on eestlastel raha üsnagi palju, nad lihtsalt kulutavad seda muudele asjadele, näiteks kallitele autodele.

See lugu meenus mulle, kui täna hommikul basseinis kohtusin ühe tuttavaga, kes rääkis üsna sarnast juttu. Marketite esist, sealjuures ka Säästumarketite esist, ummistavad uhked autod.  Mis muidugi ei tähenda, et meile poleks väga suur hulk neid, kes sõidavad romudega või  ei saa endale üldse autot lubada. Seda nähtust võiks nimetada struktuurseks disproportsiooniks. See tähendab ka, et  raha kasutamine on inimestel põhimõtteliselt erinev, sõltumata raha hulgast.

Paratamatult kumisevad sellele mõeldes kõrvus meedias tüütuseni korratud sõnad – et kriisist välja tulla, on vaja struktuurseid muudatusi. Seda nii makromajanduses, riigi tasandil, kui ka ühes ettevõttes. Riigi tasandil räägitakse üldiselt ka lahti, mis see on – teatud tegevusvaldkondade eelistamine teistele, raha ümberpaigutamine, ettevõtte tasandil jääb see natuke hämaraks. Sisuliselt on aga tegemist strateegiamuutusega. Teadagi pole see lihtne ja sellepärast jäävad konkreetsed sammud, ka riigi tasandil, tegemata või tehakse neid poolikult või hilinenult. Kokkuvõttes jääb strateegiline eelis konkurentide ees saamata.

Võibolla on kasulik ka  ettevõtete ja riigi juhtimisel mõelda alguses väikestele igapäevaasjadele, sellele, millega kuhu sõidame, mida sööme, mida räägime, kuidas tervist hoiame,  et mõista suurte oluliste muudatuste vajalikkust ja sisu.