2010. aastal teatasid taanlased, et plaanivad 2050.aastaks kogu oma toodetava energia saada  taastuvatest allikatest.  See tundus siis julge unistusena. Eelmisel nädalal teatas aga nende kliima-, energia- ja ehitusminister Martin Lidegaard, et siht on endine.  2020. aastaks tahavad nad saada juba 35% oma toodetavast energiast taastuvallikatest ja sellega koos vähendada  ka energiatarbimist vähemalt 12% võrreldes 2006 aastaga. See plaan annab neile puhtama keskkonna, vähendab sõltuvust nafta- ja gaasimaadest, annab rahalist kokkuhoidu ning  lisab uusi ja uut tüüpi töökohti.

Kõlab hästi. Miskipärast usun, et nad seda ka teevad, mitte ainult ei räägi, nagu meil viimasel ajal tavaks. Olen nendega koos õppinud ja neid tundma õppinud - nad on tugevad ja sitked, konkreetsed ja sihikindlad, unustamata sealjuures elumõnusid nautimast. Selline hea segu, mis peale kunagise Eestimaa vallutamise on andnud neile tänaseks ühe maailma kõrgema elatustaseme. Nad on nagu elav kinnitus oluliste muudatuste tegemise võimekusest, millest kirjutasin eelmises blogiartiklis - taanlased pööravad tähelepanu väikestele igapäevastele pisiasjadele, sellele, millega sõidavad, mida söövad, mida räägivad, kuidas tervist hoiavad.  90-ndate alguses, kui nad tulid siia psühhoteraapiat õpetama, pakkusid nad välja ka laiaulatusliku kava meie ühiskonna vaimseks tervendamiseks, mida esitleti mitmes ministeeriumis. Paraku kavaks see jäigi, meil olid siis muud olulised asjad ajada. Möödunud 20 aasta jooksul pole see vajadus minu meelest sugugi väiksemaks jäänud, aga taanlased ei tule seda meile enam ütlema.  Me peaksime olema nüüd ise nii palju targemad, et selle tööga hakkama saada. Aga kas ikka saame? Parun Münchausen ei suutnud ennast ise juukseidpidi soost välja tõmmata, ei suuda meiegi. Ma ei näe midagi halba selles, kui teisi endale ka nüüd appi kutsume. Tahtmine kõigega üksi hakkama saada pärsib koostöövõimekust ja jätab tulemused nigelaks. Liigne eneseuhkus peletab teised eemale.  Enda võrdlemine lätlastega võib meid küll heas valguses näidata, aga detailidesse süvenedes võib siingi ilmneda vastupidist, mida meil on raske tunnistada. Täpselt 2 aastat tagasi,  aprillis 2010 tühistati läti mezzosopran  Elina Garanča kontsert Tallinnas sellepärast, et osteti vaid 20 piletit. Samas on ta New Yorgi Metropolitani supertäht, meil pole kedagi temaga võrdset. Eks see ole kõnekas fakt, mis seob meie vaimsed püüdlused ja suhtumise lätlastesse. Muidugi ei tõesta üks fakt midagi, aga ma ei tahagi midagi tõestada. Lihtsalt kahju on.

Mis oleks, kui kutsuksime taanlased endale ametlikult appi riigi tasandil struktuurseid muudatusi tegema  – peale energeetika ka näiteks hariduses, regionaalpoliitikas, maksusüsteemis. Ma usun, et nad tuleksid hea meelega, said nad ju Tallinna alt omale lipu.

P.S. Tegelikult tahtsin kirjutada meie organisatsioonide juhtimisest, kus suurte eesmärkide saavutamiseks on tarvidus abi ja koostöö järele sama suur, aga sulg läks lendu. Andku lugeja andeks.

P.P.S. Teema kohta soovitan lugeda „Energeetika tööjõu uuring. Lõpparuanne. 2011, Tartu Ülikool ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis“ https://www.energia.ee/et/about/presscentre/blog/-/asset_publisher/1mS7/content/blog_24082011_working

Uuring käsitleb nii energeetikat, haridust, juhtimist, koostööd. 

Täistekst www.ec.ut.ee/orb.aw/class=file/action.../id.../ENTU_lõppraport.pd