Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?