EPL on 18.10.12. lehes ilmunud artikli pealkirjas nimetanud meedikute streigi läbirääkimisi lapsikuks kemplemiseks. Käimasolevate läbirääkimiste kergemeelseks sildistamiseks pole aga põhjust. On kaks väga olulist ja teineteisega seotud küsimust, mida läbirääkimiste puhul pole põhjust alahinnata, ja need on küsimused osapooltest ja nende esindajatest (volitustest ja isiklikest suhetest) ning osapoolte laua taha tuleku võimalikkusest.
Streikijad on teada, need on Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit. Nende esindajad on liitude juhid. Keda nad esindavad, kas oma liikmeskonda või kõiki meedikuid? Streikijad on deklareerinud, et seisavad kõkide arstide (ka residentide) ja kõikide õdede eest, et neil oleksid inimlikud töötingimused ja Eestimaa ei jääks meedikutest tühjaks. Samas Perearstide Liit ja üle poole meditsiiniõdedest esindav Eesti Õdede Liit ei streigi, kuid ometi toetavad streikijaid.
Ja kes on streikijate läbirääkimispartner(id)? Kas Eesti Haiglate Liit ja/või Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja/või Haigekassa. Ka neid esindavad juhid. Mingil hetkel kutsus Haiglate Liit appi ka riikliku lepitaja kohustetäitja, kuid 2011.a. ummikusse jõudnud lepitus ja värsked meediasõnavõtud välistasid arstide jaoks tema osaluse.
Mida asjaosalised ise arvavad? 15.10.12. teatas Haiglate Liit, et neil puuduvad volitused streikijate ettepanekute üle läbirääkimisi pidada. Sotsiaalminister Hanno Pevkur on aga korduvalt rõhutanud, et õdede ja arstide läbirääkimiste partner on tööandjaid esindav haiglate liit.
17.10.12. tegi Eesti Haiglate Liit sotsiaalministrile ettepaneku haigekassa eelarve esimene lugemine edasi lükata ja kutsus töötülis streikivad osapooled uuesti läbirääkimistele. Kutse kohtumisel osaleda edastati ka sotsiaalministrile ja haigekassa juhatuse esimehele.
18.10.12. Haigekassa nõukogu keeldumise tõttu ei olnud haiglate liidul võimalik arstidele teistsugust pakkumist teha. Pevkur kinnitas ajakirjanikele, et palgatõusu otsustab lõpuks riigikogu riigieelarvet vastu võttes.
19.10.12 kogunesid nii haigekassa nõukogu kui ka streigikomitee. Siiani pole kogunenud valitsus ja riigikogu.
Kes peaksid siis streikijatega läbirääkimisi pidama või pigem – kes tahab? Kes on huvitatud sellest, et arstid ja õed Eestis töötaksid?
Läbirääkimistel on sageli kõige raskemad esimesed sammud. Näiteks teise poole laua taha saamine. Roger Fisher, William Ury ja Bruce Patton soovitavad oma raamatus „Getting to Yes“ mõelda, kuidas teine pool läbirääkimistele mineku poolt- ja vastuargumente kaalub. Mõni võib keelduda läbi rääkimast, sest tunneb, et tal pole midagi võita. Sellisel juhul võib püüda teda millegagi meelitada või veenda, et mitte rääkima tulemine pole sugugi nii hea väljavaatega, kui talle paistab.
Maailma ühes juhtivas läbirääkimiste uurimise ja õpetamise keskuses Harvardis Ülikoolis uurisid Jean Poitras, Robert E. Bowen ja Sean Byrne seda, milline on seos halbadel suhetel ja läbirääkija pessimismil. Uuring näitas, et konfliktis inimesed (meie juhtumil siis osapoolte esindajad) jäävad negatiivse hoiaku lõksu, mis omakorda süvendab erisusi. Uurijad soovitasid kahte läbirääkimiste eelset sammu selle takistuse ületamiseks: ettevaatlikult usaldust suurendades suhteid leevendada ja paluda usaldusväärsel kolmandal osapoolel teha võimalike käikude tulu-kulu analüüs. Selline vahemees aitab osapooltel oma väärikust säilitada ja läbirääkimisteks sobivat plaani koostada. Kui vahemeest pole, võivad pooled tulla kokku ja nimetada seda olude uurimiseks või vastastikuseks informeerimiseks ja võtta vaidlusaluseid küsimusi kas ajutiselt või üleüldse vähemaks. Kui emotsioonid löövad üle pea, võib kasuks tulla uute inimeste –esindajate - kaasamine. Samuti vastaspoolele väärika taandumisvõimaluse jätmine. Seega nõuab inimeste läbirääkimislaua taha saamine sageli omaette pingelist läbirääkimist.
Meediakajastuse põhjal võib arvata, et kõiki neid võimalusi pole veel kasutatud.
Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.