Töötajate leidmine, järelkasvu kasvatamine ja motiveerimine on üks igavene teema igas etteevõttes.Seda igavest teemat Eesti energeetikas käsitles 2011.aastal tehtud Tartu Ülikooli Rakendusuuringute Keskuse ja Poliitikauuringute Keskuse Praxis põhjalik uuring energeetika valdkonna tööjõust. (http://www.kutsekoda.ee/fwk/contenthelper/10373139/10419455).

Uuringu üldine tõdemus oli, et juba täna on Eestis inseneriharidusega, s.t. kõrgharidusega töötajatest energeetikas nappus, 10 aasta jooksul tuleb aga asendada ligikaudu 5000 pensioniikka jõudvat töötajat (kokku vajatakse kuni 7000 inimest).  Uuringus tõhustatakse, et töötajate puudusel on veel üks oluline tahk, regionaalsus. Kuidas saada noored insenerid ja tippspetsialistid tööle Ida-Virumaale ja seda viisil, mis ei lõhuks ettevõttesisest õiglust tasu ja hüvede osas? Lisaks hüvedele on tööle ja eriti elama asumisel oluliseks otsustusteguriks üldine elukeskkond. Kuidas jõuda nii kaugele, et teisele poole Purtse jõge tööle minekusse ei suhtutaks enam kui seiklusturismi.

Kas regionaalsed probleemid on iseloomulikud ainult Eesti energeetikale? Ei ole. Globaalsel turul võisteldakse ka tööjõu pärast globaalselt, eriti kõrgharidusega inimeste osas. Kui need inimesed kaaluvad, kas minna tööle Keeniasse, Canadasse või Eestisse, siis hindavad nad nii võimalikku karjaääri ja sissetulekut kui ka elukeskkonda.

Mida peab ettevõte tegema, et saada väheatraktiivsesse kohta töötajaid? Just nimelt lõhkuma ettevõttesisest üldist ja ühtlast tasude ja hüvede jaotamist. Tuleb anda sõnale õiglane uus sisu, selgitama arusaadavalt kõigile ettevõtte töötajatele, kuidas eritasud ei tooda ebaõiglust, vaid kompenseerivad midagi, ilma milleta keegi neist ebamugavasse kohta tööle ei läheks. Tuletagem meelde NL ajal kaug-idas ja põhjas töötajatele kõrgema palga maksmist. Sama on täna nt. Soomes arstidega, kes lähevad tööle Lapimaale, inimestega, kes lähevad tööloe naftapuurtornidele jne. Sellist lähenemist praktiseeritakse ka Euroopa Liidu ametkondades. Väljaspool oma kodumaad töötavatele diplomaatidele ja ametnikele makstakse võõrsil elamise eest erinevaid kompensatsioone. Sealjuures väga keeruliste, iga juhtumi jaoks erinevate skeemide järgi.

Seega pole vajadus regionaalselt tööpanust ja elumugavusi kompenseerida iseloomulik ainult ärivaldkonnale ja pole ka mingit põhjust, miks ühes ja samas ettevõttes ei võiks ühe ja sama töö eest maksta inimestele erinevalt vastavalt sellele, kus on nende töökoht. Üldteada on ju töötute keeldumised minna tööle madalapalgalisele töökohale lihtsalt sellepärast, et ajakadu ja sõidukulud söövad suurema osa palgast. Kas nad on mugavad ja laisad inimesed? Ei ole, nad oskavad väga hästi oma olukorda hinnata ja raha lugeda.

Regionaalne äri on ja jääb reaalsuseks, kus tuleb rakendada erinevaid kompensatsiooniskeeme. Juhtide asi on aga oma strateegiates hinnata, kuivõrd tegutsemine mingis regioonis tõotab neile kokkuvõttes tulu või kulu.