Küünlapäevaga (2.02) said jõulud läbi (vt. eelmist blogi). Tuletan meelde, et küünlapäeval toimusid vanasti „mokalaadad“, kus sõlmiti teenistuslepinguid. Pärnu Konverentsid korraldasid 29. jaanuaril midagi samalaadset koolitajate ja koolituste tellijate jaoks nimetuse all Koolitus 2013. Seal esitlesid nad ka enda tehtud koolitusturu uuringut, milles osales 148 organisatsiooni. Uuring andis värsket teadmist sellest, mida koolituste tellijad täna koolitajatelt ootavad. Lisaks uuringule käsitles koolitajate ja koolituse tellijate suhteid ka koolitusfirma Self II. Nopin neist praegu välja kaks teemat. Üks on koostöö, mille vastu organisatsioonides kõige rohkem huvi tuntakse ja teine on teemade ja käsitluste uudsus.
Selfi esitluses toodi välja kolme protsessis osaleva poole - koolitajate, koolituse tellijate personalitöötajate ja koolitatavate (Selfi käsitluses arenejate) - kaugus üksteisest, seda nii füüsilises kui vaimses mõttes. Paraku uuringule vastanutest oli juhte ainult 21%, samas kui nemad on ise kas otseselt koolitustel osalejad. Järelikult peaksid juhid olema peamine sihtgrupp, kelle käest koolituste kvaliteedi ja vajaduste kohta küsida, järgmine sihtgrupp oleksid kõik teised koolitusel osalejad. Küsitlustele vastavad aga eelkõige personalitöötajad. Kindlasti kasutavad nad selleks koolituste tagasisidelehti ja ka siseküsitlust, kuid siin võib avalduda telefonimängu efekt – mida rohkem vahendatud on info, seda suurem on selle kadu ja tõlgendus. Seega saavad organisatsioonist väljaspool olevad inimesed oma küsimuste vastusteks tõlgenduse või isegi tõlgenduse tõlgenduse. Peale selle sõltuvad vastused alati ka küsimisest, nii sõnastusest, kontekstist kui metatekstist ehk sellest, kuidas küsimus esitatakse. Kuna inimeste koolitamine ja arendamine on väga keeruline töö, siis oleks koolitajal töö ettevalmistamiseks hädavajalik küsida kõiki küsimusi otse lõpptarbijalt.
Nii algab koostöö õppimine ja arendamine juba koolitustellimuse sõnastamisest. Osapoolte vahetu kontakt on siin koostöö eelduseks. Sarnaselt Selfi koolitajatega oleme ka meie kokku puutunud raskusega jõuda juba koolitustellimuse algfaasis tegelike tellijate-arenejateni. Kuid me jätkame pingutusi sellest suunas.
Koolitusteemade ja vormide uudsuse soov tellija poolt on täiesti arusaadav, pidades silmas inimteadmiste pidevat uuenemist. Ma ei tea, millise kogemuse põhjal vastused sõnastati, kuid meie portfellis olevate uute ja Eestis ainulaadsete toodete vastu (Team Management Systems, Deep Lead, Stressiuuring ja profiil SP) on potentsiaalsed tellijad ise pea olematut huvi üles näidanud. Arusaadav, et peame ise rohkem pingutama nende tutvustamiseks, kuid tundes ka teiste koolitusfirmade pakutavat julgen arvata, et põhjus on kusagil mujal. Teadmised võivad küll uueneda, kuid inimeste olemus pole muutunud ja hoiakud püsivad väga kaua. Muudatuste tekitamine ja eriti nende juurutamine võtab kaua aega. Kas endiselt on meie inimestel soov kõike kiiresti saada ning koolitajat peetakse artistiks, kes peaks igal esinemisel tulema välja uue emotsionaalse kavaga, kes ilma töö konteksti arvestamata inimeste silmaringi laiendaks ja neil olemise mõnusaks teeks? Tundub, et selliste soovide taga on kõrge stressitase (mida ka selfikad välja tõid). Kui uuringu järgi soovitakse väljast tulnud koolitajatelt aktiivmeetodeid ja rollimänge, siis eeldab see väga tihedat koostööd kõigilt osalejatelt, tugevat kontekstduaalsust ehk tegelike probleemide käsitlust ja aega süvenemiseks. Võibolla on neist kõigist meil täna vajaka.
