Kokkuvõtva tuulamise ajal tõdesid osavõtjad järgmist (lisame neile endapoolseid mõtteid):
Tuleb välja, et ma tõesti oskan joonistada!
Meie töötubade mõte on selles, et julgustada inimesi rohkem kasutama joonistamist suhtlusvahendina. Argo isiklik aastane kogemus selles vallas kinnitab, et mõtte edasi andmiseks pole joonistamisoskus esmatähtis. Pigem on vaja julgust sellega alustada. Kui "kriipsujuku" joonistamine tuleb välja, võid ennast lugeda juba eksami sooritanuks ja asuda julgesti asja kallale. Kõige tähtsam on, et see mida soovid näidata oleks selge!
Inimesed võivad tõlgendada üht ja sama probleemi hoopis erinevalt.
Visualiseerimistehnikaid kasutades tuleb erinev tõlgendus selgemini ja kiiremini esile. Koos joonistamine on suurepärane vahend suhtlemise hõlbustamiseks, aitab hoida tähelepanu peamisel ja toetab kiiremat kokkulepeteni jõudmist.
Kuue pildi abil probleemi kirjeldamine on huvitav raamistik, aga poleks uskunud, et mõtete koondamine on nii raske.
Argo kogemus avaliku esinemise treenerina ütleb ka, et sõnu, millega probleeme kirjeldada, on palju, teed sa seda siis kirjutades või rääkides. Nõuab parasjagu pingutamist, et välja selekteerida, mis on oluline ja mis mitte. Mõte raamatust "Salvrätiteadus – Kuidas lahendada keerulisi probleeme lihtsate piltidega": ei saa lahendada probleemi, mis meil üle pea lööb, see tähendab tuleb õppida, kuidas lammutada probleemid väiksemateks juppideks. Kuuele etteantud küsimusele pildi abil vastamine teeb protsessi lihtsamaks.
Kuus küsimust aitavad probleemi terviklikumalt vaadelda.
Need kuus abiküsimust probleemilahenduse juures (mis? / kes?; millal?; kui palju?; kus?; kuidas?; miks?) on head kiireks probleemi kirjeldamiseks, vaatenurkade ja põhjuste selgitamiseks, eristamiseks ja talletamiseks. Vahest juba ainult pilti joonistades vaatab lahendus meile otsa.

Kaasautorid: Arno Baltin, Tanel Rannala, Ülo Vihma