Visualiseerimise töötubade sari „Visualiseerimine töövahendiks" sai 23.mail läbi.

Kinnitust leidis meie lootus, et inimesed, kes kõigis töötubades osalevad, saavad üle joonistamise kohmakusest ja leiavad sellest üles mõnu ja võimalused. Nii ütlesid need, kes alguses deklareerisid, et ei oska joonistada. Töötubade eesmärk ei ole õpetada joonistama, vaid joonte, lihtsate piltide, skeemide ja meelekaartide toel mõtlema.

Seekord mõtlesime probleemidest nende (alg)põhjuste poole liikudes, esitades endale korduvalt lihtsat küsimust „Miks?". Näiteks Toyota Corporationis on see probleemide algpõhjuse otsimise meetodina kasutusel „Viie miksi" nime all. Küsides viis korda järjest "Miks? eeldatakse, et viie sammuga õnnestub probleemidest piisavalt sügav põhjuste kiht välja koorida. Meie sellist piiri otseselt endale ei seadnud, kuid praktikas jäid inimeste probleemipuud ikkagi 4-6 sammuliseks. Sealjuures polnud vahet, kas osalised lahendasid oma tööalaseid või isikliku elu probleeme. Nendeks olid näiteks tööga ülekoormatus, raskus uut kodu rajada, raskus oma majaosa müüa, raskus alustada oma ettevõttega.
Viimases töötoas osales inimesi, kes olid kõigis töötubades, aga ka neid, kes olid kahes või kolmes. Mitmed osalejad kinnitasid, et üksinda mõtlemisele ja joonistamisele lisaks oli hindamatu väärtusega oma probleemi lahenduse kohta teiste kommentaare ja küsimusi kuulda.

Lisaks väljastpoolt tulnud osaliste hinnangule oli tähtis ka meie oma meeskonna tuulamine ja järeldused. Ülo teadvustas, et kasulik on peatuda probleemi defineerimisel ja näidete toomisel, see aitab osalistel kiiremini oma valikuid teha. Samuti aitab inimestel mõttega järjel püsida, kui rõhutada küsimise järjekindlust ja võimalust sedasama miksi erinevate nurkade alt küsida.

Hea meel oli tõdeda, et nii väljast tulnud osalised kui meie ise nägime tagasi vaadates sarja kui tervikut, kus iga osa täiendas teist. Osalejad ütlesid, et poolepäevane koolitusformaat oli väga sobilik, tegi koolitused intensiivseks, ei väsitanud. "Jaksasin täie tähelepanuga kohal olla ja kaasa mõelda". Hea, et oli koolituste sari, teema oli pikema aja jooksul õhus, selle juurde sai igal nädalal tagasi tulla. Enamus osales kõigis neljas töötoas, tekkis meeldiv sünergia ning edaspidiste koostöö võimaluste arutelu grupis osalejatega.

Tanel leidis kogu töötubade sarja kohta, et inimesed suhestusid, tutvusid, tegid midagi koos – visualiseerimine-joonistamine on suhtlemine. Lisaväärtust loov suhtlemine! Ja suhtlema ju peab. Miks siis mitte teha seda põnevalt, meeldejäävalt, võimalusi kasutavalt, ennast- ja teisi arendavalt?!

Arno leidis, et üks sarja ettevalmistamisel ühist heakskiitu saanud mõte oli, et seda võiks olla endal tore teha. Ja see sai tõeks.

Julgustatuna osalejate tagasisidest jätkame oma missiooniga aktiivselt sügisel peale suvepuhkuseid.

Kaasautorid: Argo Tammemäe, Arno Baltin, Tanel Rannala