Whitney Johnson, finantskonsultant ja Harvard Business Review püsiautor, kes on kirjutanud menuka raamatu Dare-Dream-Do: Remarkable Things Happen When You Dare to Dream (Bibliomotion, 2012), on kirjeldanud seda, kuidas ta alguses ütles "jah" peaaegu igaühele, kes palus teda mentoriks. Ajapikku sai ta aru, et põhjendatud ja viisakas „ei" võib tulla kasuks mõlemale poolele. Ta jagas oma mõtteid sariettevõtja, teadlase ja investori Bob Moestaga, kes on aidanud välja arendada üle 1000 toote ja teenuse. Koos esitasid nad endale küsimuse - kes võiks olla mentor? Esialgu tundus, et igaüks, kellel on piisavalt teadmisi ja kogemusi ja kellelt nende jagamist tullakse küsima. Ometi jõudsid kogenud mentorid Whitney Johnson ja Bob Moesta oma aruteludes järeldusele, et nii lihtne see pole. Oma mõttetöö on nad võtnud kokku mentorsuhte valemiga

Selle võrrandiga kirjeldasid Whitney ja Bob mentorsuhet kui ühist aja ja pingutuse jagamist kahe maailma kohtumisel. Edukas mentorsuhe eeldab häid vastuseid mitmetele küsimustele ja seda nii mentori kui mentee vaatenurgast. Mentee kohta peaks olema teada, kui väga ta tahab omal alal areneda ja kui pika maa peab ta selleks läbima?
Tung = kui motiveeritud on mentee?
Kaugus = millised on mentee tänased kogemused erinevalt sellest, millised nad olema peaksid või ta tahaks, et oleks?
Mentor peaks teadma, kas ta saab aidata ja kui palju pingutust see nõuab.
Vahe = kogemuste hulk, mida mentor on menteega võrrelnud.
Vastavus = kaugus mentori teadmiste/kogemuste ja mentee eesmärgi vahel.
Pingutus= kui palju pingutust on vaja kõikvõimalike kogemuste või vastavuste vahemike ületamiseks.

Mentee tungi ja kauguse hindamiseks tuleks võimalikul mentoril temalt küsida: mida sa tahad õppida? Samuti seda, millist erilist kogemust minul (mentorina) on, mis võib sind aidata?
Whitney meenutab, kui oluline oli talle menteena selgeks mõelda, millist konkreetset nõu ta mentorilt vajab. Tänase mentorina leiab ta, et sellest ei piisa ja soovitab enne „jah" sõna ütlemist teha järgmise proovitesti: „Palun loe läbi need viis lehekülge teksti ja sõnasta seejärel uuesti oma küsimus, mida sa tahad teada." Sellega saab mentee sõnumi, et kui ta tõesti abi soovib, peab ta soovitud tulemuse saavutamiseks ka ise pingutama. Teatud materjali lugemine annab mõlema poole jaoks ka ühise keele teema käsitlemiseks.

Võrrandi teise poole jaoks tuleks mentoril endalt küsida: kas mul on teemale vastav kogemus ja aeg selleks, et uut suhet edukaks kujundada? Selleks tuleb esmalt hinnata võimaliku mentee kogemust enda omaga (Vahe). Mida suurem on vahe, seda väiksem peaks olema vajalik pingutus. Sellega leppimine võib aga olla varjatud lõksuks – suur vahe võib tähendada seda, et mentee ei pane sind oma kogemusest maksimaalset välja võtma. Kui nüüd hinnata seda, mida mentee tahab teada (Vastavus) ja see ei klapi sinu ettekujutusega, siis ilmselt ei teki teil head suhet ja parem on soovitada menteele kedagi teist või sa pead arvestama rohkema ajaga. Just piisava aja olemasolu on kriitilise tähtsusega vastastikku positiivse kogemuse saamiseks.
Inteli legendaarne asutaja Andy Grove ütles hiljuti, et kuuldes sõnu mentor ja mentee, tekib tal iiveldus. Ta pidas silmas seda, et liiga sageli võetakse seda suhet kergelt. Ideaalne mentorsuhe on palju keerukam kui lihtne „A aitab B-d". Mõlemad õpetavad vastastikku teineteist ja sellest saavad mõlemad ka kasu. Organisatsioonis on menteel enamasti eesmärgiks teha ära vajalik töö. Mentoril võib tekkida edukate menteede võrgustik, kellel on „tänuvõlg". Vajaliku töö ära tegemine on aga mõlemale emotsionaalselt rahuldustpakkuvaks tasuks kogemuste jagamisest ja väärtustamisest.