Kuulsin kord, kuidas üks tippjuht delegeeris probleemilahenduse oma alluvatele sõnadega: lahendage see nii, et me ei peaks enam kunagi sama asja juurde tagasi pöörduma. Kõlab väga loogilise ja ihaldusväärse eesmärgina, ometi meenus mulle inimkonna verisest ajaloost pärit ütlus – pole inimest, pole probleemi. Nii et kui on inimesed, on ka probleemid. Toon ühe näite oma töötoast.Probleem on kõigile teada-tuntud sõna, ometi sain ma töötoa lõpus tagasisidet selle kohta, et enne probleemi lahendama hakkamist oleksin võinud seda mõistet defineerida. Selgus, et ettepaneku tegijal oli raskusi oma probleemi leidmise ja sõnastamisega, mis oli tingitud sellest, et tal oli raske probleemi kui mõistet enda jaoks mõtestada. Seega üks oli tingitud teisest. Ta küll lahendas selle probleemi, kuid tema soov pani mind mõtlema ja otsima. Minu lihtne määratlus on olnud, et probleem on ebamugavus, rahulolematus hetkeolukorraga, vahe olemasoleva ja soovitava vahel. Nüüd otsisin ja leidsin mitmeid teisi probleemi määratlusi, mida võiks liigitada järgmiselt: 1) ülesanne, vastamata küsimus, mureküsimus 2) raskust valmistav olukord, inimene, tegevus; võimetus saavutada kontrolli 3) kõhklus, vastuseis. Seega probleemi täpne määratlus on omamoodi probleem!!! Kasutad ühte sõna, on tunnetus üks, kasutad teist, on teine. Ja vastavalt sellele muutub ka probleemi sõnastus. John Dewey, kelle probleemilahenduse mudelit olen kasutanud oma koolitustel, on ka oma uuringutele toetudes rõhutanud, et probleemilahenduse üks suurimaid raskusi on selle tunnetamine ja sõnastamine. Bingo!
Pildilise mõtlemise töötubades tegeleme põhimõtteliselt probleemide lahendamisega, näidates teistele ja kogedes samas ka ise, et joonistamine-sikerdamine-skeemitamine (vabandust, sellel on kahjuks ka halvamaiguline tähendus) aitab seda teha. Tunnetamiseks on eriti suurepärane eelverbaalne vahend joonistamine või sikerdamine. Kombineerides neid skeemiga on võimalik oma probleeme sügavamalt tunnetada ka ajas ning põhjus-tagajärg seostes, vaadates nii tahapoole – kust nad tulevad, kui ka ettepoole – millised võivad olla nende lahendamata jätmise tagajärjed. Mulle on skeemide joonistamine olnud meelepärane tegevus mäletamata aegadest, nüüd olen juurde õppinud seda, milline on joonistamise vägi. Isegi nii lihtne asi nagu kriipsukujude asemel ruumilisemate kujude joonistamine muudab tunnetust oluliselt. Lisaks pildi „tõlkimine" sõnadeks ja vastupidi. Mul on hea meel, et nii kolleegid kui kliendid on võimaldanud mul seda kogeda ja selle kaudu ennast arendada.
