„Paras sulle!"

„On see sulle paras?"

Kaks nii erinevat tähendust samal sõnal. Parastades, soovin teisele halba, kui tunnen huvi millegi parajuse vastu, väljendan hoolivust.

Mõneti sarnane mitmetähenduslikkus on ka aja parajaks tegemisega.

Tavaliselt mõtleme aja parajaks tegemise all aja täitmist liigvarase päralejõudmise või edasilükatud alguse puhul. Midagi on kavandatust erinevalt läinud ja nüüd tuleb aeg parajaks teha. Aja parajaks tegemine on seega pigem kehvast kavandamisest või asjaoludest tingitud ebasoodsa olukorra õgvendamine.

Ütlus „aeg parajaks" sisaldab kujutluspilti ajast kui anumast või kehakattest. Ja selles mõttes võib aega olla (käes) kitsalt, laialt või parajalt. Laialt käes olevat aega on võimalik lihtsamalt parajaks teha, täites selle millegagi. Kui ajaga on kitsas , siis tuleb selle parajaks tegemiseks rohkem pingutada, tuleb ennast, oma tegevusi aega kokku suruda, tihendada. Selline parajakstegemine huvitab tänasel päeval töiselt ja muidu tegevaid inimesi enim.

Kuidas aeg kitsaks jääb? Meil on palju vajadusi, soove, mõtteid ja kavatsusi. Aga ajakasukas on lõplik, sel on kindel suurus (näiteks nr 50). Kõik need head mõtted ja kavatsused ei mahu sellesse kesta (kui hästi kõlavad kokku kest ja kestma) ära. Nende jaoks tuleb aeg parajaks teha valides, loobudes , tihendades või ümber korraldades.

Kuidas aega laialt kätte tuleb? Anuma seisukohast kas vähese sisu või sisust suurema anuma tõttu. Näiteks annab lahedalt ajaruumi mõõdukas hulk soove ühes suure võimekusega. Soovide ja vajaduste vähesus üldse (erakud, joogid) annab lahedalt aega kätte. Aga suure numbriga kasuka annab (ajutiselt) ka loto peavõit, sest vajaduste ja soovide eest tasumiseks pole enam vaja aega eraldada.

Laialt käes olev aeg loob vajaduse seda (meeldivalt) veeta. Mitte viita. Sest kui kellegi teise aega viitma hakkame, saame pahandada. Siis me segame teist aja parajaks tegemisel. Ehkki see on sageli üks oma aja parajaks tegemise viis – mahutada oma unistusi, soove teise ajaanumasse, täita teise aeg oma ülesannetega. Vahel nimetatakse seda delegeerimiseks.

Aga aja veetmine on üks peenike kunst neil, kel ajaanum suur. Sageli on see osa igapäeva väljanäitusest – mul on aega nii laialt käes st ma olen tõhus, võin endale lubada mõnusat ajaviidet (reisimist, mängimist, jmt). Aga laia ajakestaga inimesel võib ka olla vähem ettevõtmisi, soove, tahtmisi. Nii võib aega jääda olemiseks, mõtlemiseks, tundmiseks. Selline inimene ei vaja ajatäidet, ei vaeva oma pead küsimusega „millega oma aega sisustada" (ehk mida sinna sisse panna)?
Paras aeg on siis sobivasse vastavusse viidud kest ja sisu, tasakaal anuma suuruse ja sinna mahutatava vahel. Kas on selliseks parajakstegemiseks kuskilt nõu leida?

Parajuse mõttelaad on ammune. Vanas Kreekas olid selle poolest tuntud Antisthenes ja Epikuuros. Praegusel ajal edendavad seda tasase (Slow) ja lihtsa (Simple) elu liikumised. Miks mitte teha oma keskkonda (linnaruumi) endale parajaks. Nii ei peaks pead kuklasse ajama hooneid uudistades, ei peaks veoautoga läbi mahtuma igast uksest, tänavad võiksid olla jalakäijate ja ratturite päralt. Nii arvavad Slow Cities liikumise osalised.

Mitte liigsuur („not so big") on kaubamärgina kasutusel ameerika arhitektil Sarah Susankal. Ta püüab oma tööde ja raamatute kaudu arhitektina näidata paraja (suurusega) kodu eeliseid suure ees. Suur on kulukam pidada (väiksest ja parajast), sageli ebamugav. Susanka ütleb, et teeme kodu endale parajaks, sobivaks meie mõõtkavaga, sobivaks meie suhtlemisvajaduse ja –võimega, sobivaks meie valguse ja soojuse vajadusega, sobivaks meie ilumeelega.

Tasase toidu (Slow Food) liikumise eestvedajad arvavad, et toit ei pea valmima hetkega. Maitsev toit tuleb tasa tehes (madala soojusega pika vinnaga ahjupraed), käsitsi tehes, koos tehes ja sellest koosteost mõnu tundes. Ka süüa võib kiirustamata. Kella järgi kulub aega rohkem kui kiirtoidule, ent iga hetke põhjani ammutades on tunne nagu aeg avarduks. Nii võib ajaanum ootamatul suureks saada.

Asjad võiksid kesta kauem kui ühe (moe)hooaja. Vaheldust riietumisel võib pakkuda taaskasutus, mis aitab parajaks teha kulusid ja seeläbi ka aega. Kulutame nii ka vähem meie ühist energiaressurssi, ega vaja hiljem niipalju aega Vigade Paranduseks.
Ei ole vaja kõikjale joosta (kihutada), vajalikud teenused (raamatukogu, kauplus, kool, lasteaed) võiksid kodust olla jalutuskäigu kaugusel. Jalutuskäik, kus kõndimise tempo lubab märgata ümbrust, selle üksikasju, annab läbielatud ja -tunnetatud aega juurde.

Tegevuste algus ja lõpuajad võiksid sobida inimese loomuliku elurütmiga –päeva, kuu, aastarütmiga. Liigvarane tõusmine tähendab uniseid ja mittetootlikke hommikutunde. Liighiline ülevalolek raskusi hommikuse päevaga. Pühapäeva käsitlemine tavalise tööpäevana häirib töö ja puhkerütmi. Talvise, pimeda aja ülearune aktiivsus väsitab nii keha kui vaimu.

Parajat aega!