Millist kasu annab visuaalsete suhtlemisvahendite kasutamine päris elus?
Mis? Kus? Kuidas? Millal? Kes?

„5 küsimust" on raamat lapsevanematele ja pedagoogidele andmaks nõu, kuidas kasvatada ja juhendada autismiga last. Raamatu lähtekohaks on autismiga lapse vajadus selguse ja etteaimatavuse järele. Võib öelda, et laps sirutab oma käe abi järele ja ootab, et me sellest kinni haaraks: laps vajab, et ütleksime talle, MIS on tema ülesanne, KUIDAS ta seda tegema peab, KUS ja MILLAL see toimub ja KES on sinna kaasatud?

Need viis küsimust on raamatus kirjeldatava meetodi põhipunktid. Viie küsimuse meetod selgitab, millised probleemid tekivad autismiga lapsel igapäevatoimingutes, ning annab aimu, kuidas nende probleemidega toime tulla.

Avatud töötoad: Episood S01E01

Toimumise aeg : 03.09.2014
Põhiettekandja: Arno Baltin
Osalejad: Arno Baltin, Ülo Vihma, Tanel Rannala, Moonika Hunt
Raamatu "5 küsimust" autor Colette de Bruin´ tutvustus Arno poolt ja arutelu. See raamat on väga konkreetne näide sellest, kuidas visualiseerimisest on reaalselt kasu päris elus, mitte lihtsalt õppimiseks õppimise pärast.

Kogu lapse õpetamine ja aitamine on suunatud sellele, et ta suudaks hiljem iseseisvalt ja ilma abita toime tulla. Sõltumata sellest, mida me õpime ja kuidas me õpetame, on sama eesmärk ka kõikidel koolitustel: me õpetame/õpime midagi, lootuses, et õppijad kasutavad õpitut hiljem iseseisvalt ning neil on sellest kasu erinevate ülesannete lahendamisel elus.

Raamatus on kirjeldatud kahesugust õppeprotsessi:
• isikust sõltuv - see on kõige lähem kontakt vanema, hooldaja või õpetajaga, kes ütleb lapsele, mida ja kuidas teha, ning
• struktuurist sõltuv - õppimine läbi abivahendite: kaardid ja tabelid, mis kirjeldavad täpselt, mida ja millal teha ( näiteks päevakava tabelina: äratus - hommikusöök - kooli minek jne, või siis tegevusprotsessi kirjeldavad kaardid).
Kui alguses on laps isikust sõltuv, siis üleminekuga päevakavadele ja kaartidele luuakse sõltuvus struktuurist, mille eesmärgiks on tegelikult saavutada sõltumatus.

Koolituses ja koolitaja seisukohalt võiks neid õppeprotsesse võrrelda kasutuses olevate meetoditega:
Isikust sõltuv meetod on võrreldav maailmakohvikuga, kus protsessi juht pidevalt ise osaleb protsessis, suunates seda etteantud sihtmärgi poole. Saadakse küll vastus või lahendus otsitavale küsimusele, kuid protsessi juhtimise nö üleandmine sellisel juhul ei toimu.
Struktuurist sõltuv meetod on sarnane avatud ruumiga - protsessi juhtija ülesanne on leida sobiv ruum, näidata, kuidas paigutada toolid, teavitada osalejaid teemast ja ajast. Pärast ühe avatud ruumi meetodil arutelus osalemist, saab ja võib iga osaleja seda edaspidi ise korraldada. Selles aitavad teda olemasolevad reeglid ja juhised (abivahendid), mis on kõigile vabalt saadaval.
Abivahenditele on iseloomulik, et need on illustreeritud lihtsate piltidega, sest nii jäävad nad palju kergemini meelde.

Autistile on iseloomulik, et ta saab ümbritsevast tohult palju infot ja iga pisiasi saab tema poolt märgatud. Samas on neil raske moodustada saadud infokildudest tervikut ja tekitada nende vahel seoseid. Seoste tekitamisel saabki aidata juhendaja/õpetaja joonistades paberile tervikpildi.

Toome lihtsa näite: laps vahetab kooli ja tal tekivad konfliktid. Sellisel juhul aitab last tohutult sellesama probleemi sõnastamine ja ühele pildile panemine, tekivad seosed, mida tohutus infohulgas on tema jaoks raske leida.

Sarnane situatsioon tabab peaaegu igaüht meist, kui vahetame töökohta, eriti keeruline on üleminek multikultuursele kollektiivile, kus igaüks toob kaasa erinevad "see on iseenesest mõistetav" reeglid.

Sarnast süsteemi (pane kõik ühele pildile) kasutab ka ajajuhtimise guru David Allen: pane kõik oma probleemid või ülesanded kirja ühele paberile ja edasi jaga need 3 rühma:

Ülesannete visualiseerimine ehk nägemine ühel lehel ja veelgi enam nende jagamine erinevatesse kategooriatesse aitab meil luua tunde, et saame nendega hakkama.

On kummaline, et kogu olemasolev süsteem ja ka koolisüsteem ei soosi eriti oma aja planeerimist, vanemad ja kool planeerivad kogu aja. Kuni hetkeni, millal asume oma iseseisvale teele (pärast koolide ja ülikoolide lõpetamist), on kogu meie päevakava ja ka aastakava planeeritud kellegi teise poolt ilma, et meil endil oleks suurt sõnaõigust või isegi kaasa rääkimise õigust. Samas oodatakse igalt inimeselt, et ta saaks kooli lõpetamise hetkel edasise planeerimisega hakkama ja sooritaks ülesande hindele 5+

Sarnaseid skeeme näeme me ka probleemilahenduses, vastates samamoodi küsimustele: Mis? Kus? Kuidas? Millal? Kes? Äris ja eriti tootmises lisandub neile tihti ka kuues küsimus: kui palju?

Ajakirjanduses on tüüpiline, et ka artiklit kirjutades vastatakse samadele küsimustele.
Näiteks:
Mis?: toimus avarii
Kus?: Pärnu mnt ja Liivalaia tänava ristmikul
Kes?: sõiduauto juht ja veoauto juht
Kuidas?: sõiduauto kaldus vastassuuna sõidurajale ja põrkas kokku veoautoga
Millal?: täna hommikul kell 10.15

Lisan siia lõppu wikipedia definitsiooni autismist, sest meil kerkis vestluse käigus nii mõnelgi korral küsimus, millega tegelikult on tegemist. Mitte keegi vestlusringis osalejatest ei ole medistsiinilise haridusega ja puutu igapäevaselt kokku selliste muredega.
Autism ehk endassesulgumus on pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas:
1. vastastikuses sotsiaalses mõjutamises
2. suhtlemine
3. piiratud stereotüüpne käitumine
Autismile peetakse iseloomulikuks inimsuhetest eemaldumist ja nende asendamist omaloodud fantaasiamaailmaga, suhtlemishäireid ning tavalisest erinevat maailmatunnetust. Autismi esinemissagedus on (2008 aastal Euroopas) 1 laps 150 kohta ja poisslapsi tabab see haigus pea 5 korda sagedamini kui tüdrukuid. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasa arvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga terve elu jooksul sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.

Autistide hulgas on tohutult andekaid inimesi, nende maailma peegeldab üsna hästi film "Rainman", mille peaosas on Dustin Hoffman ja Tom Cruize.

Link lisalugemiseks ja-vaatamiseks:
http://www.autismeesti.ee/

 Ilusaks lõpuks lisas Arno veel Kiplingi värsi:

"I Keep Six Honest
Serving Men ..."

I KEEP six honest serving-men
(They taught me all I knew);
Their names are What and Why and When
And How and Where and Who.
I send them over land and sea,
I send them east and west;
But after they have worked for me,
I give them all a rest.

I let them rest from nine till five,
For I am busy then,
As well as breakfast, lunch, and tea,
For they are hungry men.
But different folk have different views;
I know a person small—
She keeps ten million serving-men,
Who get no rest at all!

She sends'em abroad on her own affairs,
From the second she opens her eyes—
One million Hows, two million Wheres,
And seven million Whys!

The Elephant's Child

Refereeris: Moonika Hunt