16. detsembril osalesin TLÜ andragoogika 3 kursuse tudengite seminaril, mis pealkirjastatud „Koolituse pärlid ja ämbrid". Lisaks minule oli kutsutud veel viis tubli koolitajat. Igaühelt oodati pealkirjakohast lühikest ettekannet ja seejärel valmisolekut vastata osalejate küsimustele. Jagan seminaril toimunut ja oma ettevalmistatud ja kohapeal tekkinud mõtteid/kogemust. Jätan nimetamata panustanud kolleegide nimed, et neid mitte liigselt koormata vastutusega, mis võiks nende selga istuda minu kirjapandu tõttu. Samas tänan neid mu kogemust rikastanud panuse eest.

Alustuseks üks lugu. Kui olime esinemiste ja ringis istudes küsimuste ja vastustega lõpule jõudnud, jagati esinejaile tänutäheks Harrison Oweni raamat Avatud Ruumi Meetodist. Raamat põlvedel tekitas mulle päevakavakohase seose pärlite ja ämbrite teemal. Ühel mu sõbral ja kolleegil (tublil koolitajal) juhtus kord, et ta jäi omaenda koolitusel tukkuma. (Teate kuidas see käib - antakse iseseisvat tööd osalejaile ja siis pole endal tükk aega midagi teha.) Sellest tõusis pahandus. See ei meeldinud mõnele osalejale ja lugu jõudis ka tööd vahendanud koolitusfirma juhini. Ebameeldivused sõbrale, koolitusettevõte maine sai kahjustet – ilmne ämber? Siiski mitte nii tormakalt järeldustega. Harrison Owen on oma kogemuse põhjal rääkinud (ja kirjutanud) sellest, kuidas hästi korraldatud probleemi lahendamise ja õppimise üritus, Avatud Ruum, jätab vedaja (ettevalmistaja ja korraldaja) tegevuseta. Parim asi, mida sellises olukorras teha, on leida koht, kus pisut tukkuda, et osalejaid oma ligiolekuga mitte segada. See kõlab nagu pärl. Hästi ettevalmistatud ja läbi viidud koolitusüritus ei vaja koolitaja osalust, osalejad saavad oma õpikogemuse ka ilma temata. See, kui palju on teda üritusel näha/kuulda, võiks olla koolitaja hindamise üheks aluseks.
Lugu räägitud olen ma ühtlasi esitanud ühe oma esinemiseks ette valmistatud mõtte – pärlid ja panged võivad esineda üsna kummalistes seostes. Me võime mõelda neist, kui kahes äärmusest. Koolitus tervikuna ja üksikud sündmused selles võib paigutada nende kahe, pärli ja pange, vahele. Kõlab nagu dilemma – kas (pigem) üks või teine. Ent see suhe võib olla ka paradoksaalne – iga (tähelepanuväärne) sündmus koolitusel on mõlemat nii pärl kui pang. Sõltub vaatenurgast.

Kui see mõte millekski kasulikuks sõnastada võiks see kõlada nii – pangest otsi pärleid. Mõlema sündimise eelduseks on mingi piirolukord – ootamatu nappus mingist ressursist – ajast, ruumist, energiast, muudest vahenditest. See piirolukord sunnib otsima lahendust, millest võib saada pärl või pang või mõlemad.
Kui tulla tagasi mu sõbra juhtumi juurde, siis energiavaeguse tingimustes sündinud tukastus on esialgu ämbri mõõtu, ent kui selle üle järele mõelda, võib sellest sündida pärl – koolitaja (püsiv juuresolek) pole õnnestunud õpiürituse hädavajalik tingimus, on võibolla isegi puudus.

Mul oli veel kolm sõnumit sellel seminaril.

1. Mu üsna pikk koolitaja (psühholoogiaõpetaja) kogemus on mõtestatav püsiva pendeldamisena isiku ja meetodi vahel. Ikka ja jälle ujuvad pinnale uued (või vahepeal unustatud) meetodid, mis panevad arvama, et kestahes võib hästikirjeldatud meetodi abil imet teha. Näiteks üks mu esimene kokkupuude kohtumisrühma meetodiga (isiku ja tema suhete arendamismeetod, mis pärineb Carl Rogersilt) viidi läbi raamatutarkuse põhjal. Üksikasjalikult raamatust leitud juhendeid rakendades viis selle Tallinnas läbitollane Moskvast pärit psühholoogiakorüfee Adolf Haraš. Ja samas tean, et ka „metoodiliselt eba(järje)kindel" inimene võib pakkuda uut ja väga õpetlikku kogemust. Mul on õpikogemusi inimestega, kelle üritusele läheksin ükskõik millist meetodit ta ka kasutada ei lubaks (üheks selliseks on näiteks Mikk Sarv). Kuhu peaks siis koolitaja oma aega ja energiat rohkem panustama, kas meetodite omandamisse või enda isikuna küpsetamisse. Ja on see viimane üldse tahtlikult tehtav?

2. Olen oma kogemuse kestel näinud erinevat keskendumist üksikule ja üldisele. Kunagi psühholoogilise treeningu algaegadel (Eestis 80ndail aastail) pakuti osalejaile nö „salatit" – natuke ühte ja teist (veidi suhtlemiskontakti, kuulamisoskust, konfliktilahendamist, loovust, koostööd). Aja jooksul keskendusid pakkumised üha enam ühele teemale – meeskonnatöö, läbirääkimised, kuulamine, ajajuhtimine. Ja needki teemad võimaldavad veel täpsemat fookust – otsustusprotsess meeskonnas, jaotavad või liitvad läbirääkimised, tehnilised abivahendid ajajuhtimisel. Selline täpne keskendumine on tasapisi toimunud 80ndate lõpust alates. Üha enam hakati tähelepanu pöörama ka õppuse tulemuslikkusele ja selle hindamisele. Samas on jälle näha ellu ärkamas üldisemaid (ja raskemini hinnatava tulemuslikkusega) lähenemisi – "töö iseendaga", "elumõtteotsingud", "holistiline lähenemine", „energialaks", „minu rollid" jmt. Tundub selline pika vinnaga pendel olema.

3. 80ndate aastate suhtlemistreeningud olid sageli mitmepäevased – 2-3 päeva oli sama rühm väljasõiduõppusel. Ja kui praegu tundub, et õppimise ajana peetakse eelkõige silmas päeva (täpsemalt tööpäeva, õppepäeva), siis tookord peeti ka õppepäeva järgset aega – õhtut ja ööd õppimise ajaks. Õhtuti tegeldi (teemakohaste) didaktiliste mängudega, kuulati üldharivaid esinemisi või vaadati filme. Viimati osalesin ise nii pikal väljaõppel 2002 a kui Tartus õpetas Avatud Ruumi Meetodit Harrison Owen. Õppus kestis neli päeva järjest. (T)öö kahe õppepäeva vahel on ARM puhul meetodi hädavajalikuks osaks - seedimise ja lõimimise aeg. Praegu on (valdavalt) aega õppimiseks justkui vähem. Moes on sutsakad – hommikukohv advokaadibüroos või koolituskeskuses, lühike tööpäevalõpuloeng. On see ajavaim, mis teeb „kiir" ja „lühi" maitsvaks? Või on tõesti õppimise ja õpetamise tõhusus niipalju kasvanud, et vähemast piisab?

On muidugi ka praegu pikemaid arendusprogramme, mis kokku pandud pikemaks ajaks, mitmetest üksikõppustest ja kus vahepealseks ajaks osalejaile kogemuse mõtestamiseks tööd antakse. Sama võimaldavad ka akadeemilise kursused.

Sellised mõtted. Mul on hea meel, et andragoogikatundengid seminari korraldasid. Tänan mõttes teisi esinejaid, kellelt sain teada, et
• Elukäik on täis üllatusi ja kui eile õpitule täna rakendust ei leiagi, võib üleülehomne selle rakendusvõimaluse tuua.
• Ootamatud olukorrad on need, mis koolitaja proovile panevad, õppimist ja edenemist võimaldavad (pärlikasvu soosivad).
• Pärli kasvamine liivaterast võtab (ka soodsas) keskkonnas aega.
• Mõistust on koolitajal kindlasti vaja, ent vaistu on ka vaja ja süda peab olema õiges kohas.
• Ka vangla võib olla õppimiseks ja õpetamiseks sobiv keskkond.