Otsustamine tähendab küsimustele vastuste otsimises valiku tegemist võimalike vastuste vahel. Me teeme iga päev tohutu hulga valikuid. Ainuüksi sööki puutuvaid otsuseid teeme üle 200. (Brian Wansink and Jeffrey Sobal (2007), "Mindless Eating: The 200 Daily Food Decisions We Overlook," Environment and Behavior.) Toiduotsused määravad selle, kuidas me energiat saame. Samas me ka kulutame otsustamisele energiat, mis omakorda vähendab meie otsusekindlust. Energiakasutus on otsustamisel suhteliselt vähekäsitletud aspekt. Kogenud läbirääkimiste koolitaja Stefan Amin Talab ütleb oma raamatus "The Master Negotiator", et head tulemused saadakse läbirääkimistel siis, kui ei pea kulutama palju energiat taktikale.
Sisuliselt peame me otsustamisel endaga läbirääkimisi ja energiasäästlikkus on selle juures oluline. Samuti pole kaua ja põhjalikult vaagida alati otstarbekas või ei läbe teised inimesed meie otsuseid oodata. Nõnda otsustame me sageli kiirelt, vaistlikult. Kui jätame otsustamata, võib see meile maksma minna lähedase suhte, tõhusa töö või sissetuleku ja vahel ka elu.
Heuristikalabori ja Tartu Ülikooli teadlaste uuringust selgus, et üle 30% valimis olnud eesti vastajatest on vältivad otsustajad. Kui see number kajastaks eesti juhtide otsustamist, oleks asi halb. Juhtide puhul on otsustamine loomulik, see on nende töö sisu ja produkt. Muidugi oodatakse neilt ka tehtud otsuse elluviimist, kuid selle määrab suuresti algotsuse tegemise kindlus. Otsuse kaalutletus ja kiirus on mõlemad ühevõrra olulised sõnumid töötajatele, et neil on tugev ja usaldusväärne juht. Seda teadmist ja usku vajab iga meeskond.
Sakslaste kindral II maailmasõjas Erwin Rommel oli suurepärane sõjamees, keda austasid nii omad kui vastased. Ta tegi kaalutletult kiireid otsuseid ning üllatas sellega inglasi. Lõpuks sai määravaks inglaste suur sõjaline ülekaal. Hitler andis Rommelile käsu võidelda lõpuni, mis sõjas tähendab loomulikult surma. Rommel valis teise tee, eiras Hitleri käsku ja asus armeega taganema, et oma mehi säästa. Paradoksaalselt on sõjaajaloolased pidanud Rommeli armee taganemist tema suurimaks sõjaliseks saavutuseks. Samuti on paradoksaalne see, et sõjasangarist kindral otsustas enda elu ise lõpetada, kui teda hakati süüdistatama Hitleri atentaadile kaasa aitamises. Mitte sellepärast, et tal polnud valikut. Alternatiiviks oli avalik kohtuprotsess, mis aga oleks tähendanud mitte ainult tema vaid ka tema perekonna lõppu. Kindral valis enesetapu, et säästa perekonda ja see tal ka õnnestus.
Teadlased on tulnud järeldusele, et kui on tegemist paljude valikute, kriteeriumide ja otsustamismeetoditega, on otsustamine paradoksaalne. Ehk et õigeks otsustamiseks on vaja valida a priori õige meetod, juhend, kuidas teha õiget või parimat otsust. Katsed näitasid, et ükskõik missugune meetod valiti, selgus, et mõni teine on parem. Ja nii lõputult.
Kas me peame siis otsustamisest üldse loobuma? Mõned nii arvavadki ja lasevad „elul ennast juhtida". Kas see on hea või halb otsus, saame öelda vaid tagantjärele. Inimlik lootus on, et meie valikud oleksid lõplikult head, vastused küsimustele ainuõiged. Hiljutises Maalehe intervjuus küsis ajakirjanik Fred Jüssilt, kas on üldse olemas lõplikke vastuseid. Elukogenud loodusemees vastas: „Hetkeks ikka peaks olema mingi vastus küsimusele. Vahepealne. See mida ma hetkel vajan. See on nagu otsustega. Olen kohanud paljusid inimesi, kes ütlevad, et nad on vale otsuse teinud kunagi. Olen neile püüdnud mõista anda, et see, mida tol ajal otsustasid, oli kõige õigem, sest kui sa oleksid teadnud paremat otsust, oleksidki teinud teistsuguse."
Olen Jüssiga sama meelt, kuigi sõnastanud selle mõtte oma koolitustel veidi teisiti: sul on igal ajahetkel olemas 100% infot selleks, et teha selle hetke otsus. Kas kaalutletud või vaistlik? Hea kui mõlemat.
Kui tahad otsustamisest rohkem reada saada, siis kliki siia: >>>OTSUSTAMINE<<<
