Perfektne, täiuslik sooritus tähendab spordis võitu, muusikas aplausi. Paljudel aladel on perfektne sooritus siht, mida inimesed püüdlevad, harjutades päevast päeva, nädalast nädalasse. Täiusliku soorituse saavutamiseks valatakse higi, piineldakse ja kaheldakse, vihastatakse ja kurvastatakse ning proovitakse ikka uuesti ja uuesti. Mõnikord isegi nii visalt ja ennast ära unustavalt, et treenitakse üle, tehakse endale viga. Sportlased rebestavad lihaseid, muusikud mängivad käed ära. Aga kui sooritus välja tuleb, on (võidu)rõõm seda suurem.

Kuigi sporti on võrreldud mänguga ja see sõna on seal laialt kasutuses, nt. sportmängud, pallimängud, siis professionaalne sport on töö ja selle eest makstakse aukartustäratavaid summasid. Pole siis ime, et suure raha nimel üritatakse reegleid rikkuda. Kuna lõpptulemus on nii ihaldusväärne, siis minnakse ka pettuse peale välja. Oma sooritusvõimet püütake kõigi vahenditega tõsta. Samas pealtvaatajad ja tulemuste hindajad eeldavad, et sportlased kasutavad ausaid võtteid.
Niisiis paneb perfektsionismitaotlus pingutama, samas võib ahvatleda valetama ja lisaks ohustab ületreenimise ja läbipõlemisega. Peale nende on täiuslikkuse taotluses veel üks tahk, mida tasuks silmas pidada. Täisulik sooritus tähendab, et paremini pole enam võimalik. See on lõpetatud töö ja lõplik, maksimaalne tulemus. Mis tähendab, et pärast täiuslikku sooritust võib inimene kaotada tööinnu ja –motivatsiooni. Mida nüüd edasi teha? Kuhu veel areneda? Pole ime, et väga kõrgetasemelise sooritusega maha saanud inimestel tekib motivatsioonikriis. Sellest päästab, kui peale lõpptulemuse tagaajamise nautida tegevust ennast või kui vahetada sihti või kui piisavalt hästi vahepeal puhata, ennast tööst välja lülitada ja pärast seda justkui otsast alustada. Mõnikord ei aita sellestki ja on kasulik hoopis ala vahetada. Viimane võib olla seotud ka sellega, et võimed hakkavad langema ja endist taset polegi enam võimalik saavutada. Siis tuleb kasuks tarkus õigel ajal areenilt lahkuda. Sportlane võib hakata treeneriks, viiulivirtuoos dirigendiks või õpetajaks, ärimees konsultandiks ja mentoriks.

Numbrite maailmas tundub kõik olevat väga lihtne ja perfektne, 2x2=4 ja ei midagi muud. Sellepärast peaks perfektsionism olema seal reegliks. Kuid kas alati, eriti kui silmas pidada inimest, mitte ainult numbrit? Inimesel on kalduvus muretseda, karta tehtud või tegemata töö tagajärgi, eksida ja kahtlustada. Nii võib perfektsusetaotlus muutuda kinnisideeks, mille järgimine justkui vabastaks kõigist eelöeldud hirmudest. See võib kõva enesepiitsutamisega enda puhul isegi õnnestuda, kuid kui mängu tuleb teine inimene või teised inimesed, lisandub hulk määramatust. Teised ei tarvitse olla nii tublid, töökad, püüdlikud, ei tarvitse ihaleda täiuslikkust igas asjas, kaasa arvatud töö. Nii on konfliktid kerged tekkima, üks püüdleb üht, teine teist. Koostöö puhul on kokkulepe ja ühine sooritus olulisem kui üksikisiku pingutus. Üksteist innustatakse ja ollakse ka vastastikku nõudlikud. Kui aga ühel tiimiliikmel tekivad vead või langeb töömotivatsioon, on teised tema kõrval selleks, et toetada ja vajadusel ka aidata. Samamoodi, kui tekib hea koostöö oma kliendiga, on tegemist vastastikuse innustamise ja kohustuse, aga ka toetuse ja abiga. Sellisel juhul ei ole komakohas eksimine enam maailmalõpp ega too kaasa suhte katkestamise, vaid loomulik inimlik eksitus, mida annab parandada.