Olen olnud viimastel kuudel palju soomekeelses (loe võõras) keskkonnas. Korduvalt hämmastun, kuidas enesehinnang on seotud keele mõistmisega. Ja kuidas leian end taas ja taas tundmast kui invaliid, kel mõni kehaosa puudu ja keda seetõttu salamisi jälgitakse kui imelooma.

Sama juhtub meie oma keeleruumis. On hulk erinevaid gruppe, kelle esindajad räägivad spetsiifilist eesti keelt, mida teised grupid mõistavad halvasti või ei mõhka üldse. See kehtib eri vanuse, ameti, soolise, sotsiaalse jpm gruppide puhul. Sattudes uude gruppi on meil oht olla see „imelik", kel on vaja kõvasti pingutada, et oma adekvaatset enehinnangut hoida ja mitte end veidrikuna tundma hakata.
 
Tavapärane on vist see, et probleeme kohates ehitab uude keskkonda sattunu ellujäämiseks enda ümber müüri, mis kaitseb teda teiste pilkude eest. Või üritab kogu jõudu kokku võttes gruppi sobituda ja selle liikmetega võimalikult sarnaseks saada. Mõlemad variandid on energiamahukad ja nõuavad jõudu, mida võiks kasutada eesmärgipäraseks ja tulemuslikuks tegutsemiseks.

Kaasaegsed meeskonnad on pidevas muutumises. Inimesed tulevad ja lähevad. Oma identiteeti hoida on raske, muutumine nõuab kameeleoniks olemist. Kiiret kohanemist peetakse positiivseks.

Kõik me oleme kohanemisvõimelised, mõned rohkem, teised vähem. Aga kui valutumalt ja kiiremini tahame, siis avatud ja teadlik suhtlemine aitab. Igapäevane ja kohene, kui arusaamatused kerkivad. Planeeritud, aega maha võttes, et põhjalikumalt kultuuri- ja keeleerinevusi läbi arutada. Olen tähele pannud, et lugude rääkimine on hea viis ennast arusaadavaks teha ja teisi mõista. Andrew Rixon on välja töötanud meetodi meeskondade arendamisest läbi muinasjuttude loomise.

Häid jutustamisi!