See küsimus on jäänud mind kummitama siiani. Ja kui aus olla, olen märkamatult pidanud tõdema kuivõrd õige tähelepanek see tegelikult oli. Koolisüsteemis töötades ei jäänud märkamata järgmised militaarse alatooniga toimingud:
- Õppenõukogud – fikseeritakse õpilaste nimekirjad, kes ei jõua ainetes edasi. Miks ei arutleta, millest tulenevalt on ainealane edasijõudmine õpilase jaoks raskendatud?
- Korrapidamine – korda pidav õpetaja peab jälgima ja veenduma, et õpilased ei kakleks, ei jookseks, ei kiusaks, ei röögiks koridorides. Kui nii juhtub, järgneb karistus. Miks ei püüta huvigruppidega koostööd tehes leida vahendeid, et võimaldada õpilastel vahetundides joosta, mängida, ennast välja elada. Miks ei võiks karistuse asemel rakendada nõustamist?
- Koosolekud – õpetaja kõneleb klassile, direktor kõneleb õpilastele, direktor kõneleb õpetajatele, direktor ja õpetaja kõnelevad lastevanematele. Miks ei toimu grupiarutelusid, kus teemassepuutuvad asjaosalised räägiksid üksteisele, üksteisega ja üksteisest?
Miks on kool militaarne asutus? Sest koolisüsteem on üles ehitatud pigem kooli, kui õpilase vajadustest lähtuvalt. Kas õpilasel on koolis mugav, turvaline, põnev ja hea olla?
Kui kool oleks loovasutus, siis ei oleks vaja õppenõukogusid, pidada korda ega pidada koosolekuid, sest:
• Õpilase loovust äratavad ning toetavad koolitunnid aktiviseerivad õpilase võimed viisidel, mida pole ette nähtud ei RÕKis, KÕKis ega ainekavas. See tähendab, et õpilase edasijõudmist aines on võimalik alati tagada temale sobivaid metoodikaid valides. See tähendab, et õpilastelt nõutakse faktiteadmiste esitamise asemel omandatud teadmiste rakendamist uues ja uudses kontekstis.
• Õpilastel puudub vajadus rikkuda koolis kehtestatud reegleid kui tema vajadused on rahuldatud –ta saab ennast tunnis mitmekülgselt väljendada ja ta on õppimisse kaasatud.
• Õpilane (ja õpetaja ja lapsevanem) tulevad koosolekule ja panustavad sellesse juhul, kui nad on teemade valikusse, ideede genereerimisse, otsustusprotsessidesse ja vastutusvaldkondadesse kaasatud. Teisisõnu – kui neid kuulda võetakse.
Üks paljudest näidetest, miks kool peaks muutuma loovasutuseks, ilmneb kui loete IBM'i teostatud uurimust ning Indrek Maripuu arvamust selle kohta: "Kool pärsib homseid eduvõimalusi?".
Inspiratsiooni kuidas rahuldada õpilase, õpetaja ja lapsevanema vajadusi ühise eesmärgi nimel saab lugeja Pulveri loengu tarbeks kodutööna esitatud esseest, kus on käsitletud Maslow vajaduste teooria rakendamisvõimalusi erinevates töökeskkondades.
Usun, et loovuse tähtsustamisel koolis jõuame haridusmaastikul ükspäev tasemele, kus me saame rääkida õnnelikust õpilasest, õpetajast ja koolijuhist. Siinkohal toonitaksin, et selle eesmärgi poole püüeldes saavutame kõrvalefektina nii soovitud õpitulemused, organisatsioonile seatud eesmärgid kui ka sotsiaalselt vastutustundlikuma ühiskonna.
Järgmises blogis kirjutan teemal „Miks on targem olla pigem rumal kui tark", kus seon omavahel loovuse, Dieseli kaubamärgi ja akadeemilise ning emotsionaalse intelligentsuse.
