Seiklusmängu põhieesmärgiks oli anda inimestele kogemus sellest, kui vajalik on meeskondadevaheline suhtlus. Võib ju öelda, et see on iseenesestmõistetav, mis siin ikka targutada. Nõus, aga praktikas rakendatakse seda koolitarkust väga suvaliselt. Seikluskoolitus aitab osalejatel oma kogemuse põhjal teha sügavamalt läbitunnetatud järeldusi, mida tänu mängulisele vormile ja koolitusel valitsevale positiivsele meeleolule on hiljem kerge endale ja teistele meenutada.Arutelul tegi üks grupp järelduse, et parem on rohkem kui vähem infot, töö käigus selekteerub oluline nagunii välja. Teine grupp lisas, et koordineerimine (ehk juhtimine) aitab sellele kaasa. Kolmanda grupi esindaja väga radikaalne järeldus oli, et tööl peaksid nad lõpetama MSN-idega ja e-kirjadega suhtluse ning üle minema vahetule suhtlusele, pidades silmas kõigi maksimaalset informeeritust. Neist järeldustest koorub välja üks (teoorias selgelt sõnastatud) soovitus meeskonnatöö tõhustamiseks – regulaarsed, võimalikult tihedad ühiskoosolekud.
Olen näinud paljudes organisatsioonides töö madalat efektiivsust just sellelsamal põhjusel – koosolekuid on juhuslikult või siis nii harva, et ühe koosolekuga üritatakse lahendada kümneid erinevaid probleeme. Kui õpikutarkust ei osata rakendada, siis kogemusõpe teeb asja puust ja punasest kõigile selgeks. Koolituskogemus püsib ühismälus, nii et hiljem töö juures saab seda üksteisele meelde tuletada. Kui juht koosolekutele sobivat sagedust ja vormi ei leia, siis mõjutab teda grupiliikmete surve ja käivitub meeskondlik eneseregulatsioon. Reeglina teeb see koostöö tõhusamaks ja kogu töö efektiivsemaks.
