Eelmises blogis lubasin kirjutada, kuidas on seotud omavahel loovus, Dieseli kaubamärk ja akadeemiline ning emotsionaalse intelligentsus. Püüan seda alljärgnevalt teha.
Käesoleva aasta algul tuli tuntud kaubamärgil Diesel välja kampaania Be Stupid (ole rumal). See hõlmas ulatuslikku audiovisuaalset lahendust, kus loovate ning kohati vägagi intrigeerivate piltide ja videomaterjali kaudu püüti näidata ehtsate elus ettetulevate olukordade kaudu, miks on vahel arukas olla rumal, tobe ja kontrollimatu.

Minule väga meeldinud mõtted olid näiteks järgmised:

1. Inimesed on kui õhupallid, kes on täidetud unistuste ja lootusega. Ajapikku aga arendatakse meis välja hirm neid siiralt teostada või väljendada, sest me kuuleme liiga tihti lauset „ära näi rumalana". See lause surmab igasuguse võimaluse ja julguse katsetada.
2. Maailma on täis „arukaid" inimesi, kes teavad alati kuidas asjad peaksid olema. „Arukas" kritiseerib, „rumal" loob.
4. „Arukas" räägib oma plaanidest, „rumal" jagab lugusid läbielatud kogemustest.
5. Olla „rumal", nõuab julgust riskida. „Arukas" leiab, et riskida on mõttetu. „Rumal" aga ei karda ebaõnnestuda, sest ta teab, et elus on hullemaid asju, kui läbikukkumine. Näiteks otsus üldse mitte proovidagi.
6. Arukas mõte võib olla vajalik, rumal mõte kujuneb tihti geniaalseks.

Seega „rumal" olla saab vaid tõeliselt tugev isiksus, kes ei lähtu oma käitumises teiste inimeste arvamusest, vaid usaldab eelkõige oma sisetunnet ning püüab pidevalt liikuda lähemale oma unistustele tundmata vajadust neid kellelegi põhjendada või aktsepteeritavaks vormida.

Leian, et „rumal" on alati eelkõige loov ja „arukas" eelkõige traditsiooniline või isegi akadeemiline. Aga kumba käitumist meie ühiskonnas eelistatakse? Kuidas suhtutakse koolides õpilastesse ja nende erisustesse käitumises, küsimustes, vastustes, kirjandites või esinemistes? Kitsendusena võib eriti teravalt küsida, kuidas suhtutakse koolis poistesse, kes õpivad tüdrukutest täiesti erinevalt? Kuidas suhtuvad vanemad oma laste eksimustesse ja katsetustesse? Kui palju me ise oleme saanud karistada selle eest, et oleme teinud midagi teistmoodi? Kui palju kordi on jõuliselt maha surutud meie tundeid, meie spontaanseid reageeringuid, meie järsku pähe karanud küsimusi, meie ideid, meie ettepanekuid? Kui palju me ise teiste loovust ja olemust kritiseerime, kitsendame ja piiridesse surume?

Mida me saavutame sellega, kui valime kas olla „arukad" või „rumalad"? Esimesel juhul valdavalt tunnustuse, autoriteetsuse, austuse ja aktsepteerituse. Teisel juhul kindlasti rõõmu, rahulolu, oma sisemised eesmärgid, õnnetunde ja rikastavad kogemused. Kumbki valik pole hea või halb, nagu ei ole seda miski maailmas. Lihtsalt, kui sa oled teinud oma valiku, siis kas sa oled sellega rahul?

Lugemissoovitusena lisan Paul Ardeni lühikese ja tabava mõttemalli muutmise raamatu „Ükskõik, mida mõtlete, mõelge vastupidi"