Loovusest räägitakse ja kirjutatakse üha laiemalt, erinevatest vaatenurkadest ja ka üksteisele vastukäivalt. Sestap on põhjust polemiseerida.

Näiteks lugesin Indrek Maripuu Arendussahtlist refereeringut IBM-i globaalsest juhtide uuringust 2010 aastal http://www.maripuu.eu/kool-parsib-homseid-eduvoimalusi/. Seal öeldakse kokkuvõtvalt, et keerulises maailmas edukaks toimetulekuks peavad juhid üha rohkem vajalikuks loovust. Ootuspärane ja loogiline tõdemus. Aga huvitavaks läheb, kui minnakse detailidesse ja tuuakse välja kaheksa tunnust, mis loovat juhti iseloomustab. Vaatasin neid lähemalt ja avastasin, et neid tunnuseid on kahes kategoorias – loovat juhti kirjeldatakse selle kaudu, mis ta teeb ja selle kaudu, milline ta on. Seitsmest kuus on tegevused, mida saab seostada oskustega ja ainult üks on olek, mis iseloomustab inimese võimekust. Ja see üks on – loov inimene talub hästi ebaselgust ja mitmetähenduslikkust.

Siit läheb mu mõte loovuse äratamise praktikani ja koolitusteni. Praktika lähtub sellest, kuidas me loovust käsitleme. Kui see on rida kindlaid tegevusi, siis räägime oskustest, mida on võimalik teadmiste täiendamise ja treeninguga suhteliselt kiirelt omandada. Nt. oskus leida uusi seoseid, näha tervikut, muuta ärimudelit. Selleks aitab rida tuntud võtteid, nagu näiteks hargmõtlemine, vabad assotsiatsioonid, metafoorid, analoogid, sõnamängud, fookuse muutmine, üksik ja üldine, faasivahetus, mõttemütsid jne. jne. Põhimõtteliselt piisab võtta ette vastav raamat või juhend ja need läbi teha.
Kui aga loovus on seisund, oleme hoopis keerulisema ülesande ees – kuidas sellist seisundit tekitada? Teadlane teab, et tema hüpotees võib osutuda valeks või suur töö võib minna (soovitud tulemust silmas pidades) tühja. Kui ikka ei leia õiget valemit, uut ainet, senitundmatut mikroobi, siis ei leia, pinguta palju tahad. Aga mõnikord tuleb "vaim peale" ja uus asi või avastus sünnib peaaegu mängleva kergusega või suisa juhuslikult. Siis nimetatakse seda geniaalsuseks. Huvipakkuv on see, et alles valgustusajast hakati üliandekaid inimesi nimetama geeniusteks, enne seda oli geenius inimesest väljaspool asuv vaim, mis võis (aga ei tarvitsenud) inimest külastada. Sellest räägib TEDx-is ameerika kirjanik Elizabeth Gilbert http://www.ted.com/talks/lang/eng/elizabeth_gilbert_on_genius.html

Meenutades IBM-i uuringus nimetatud loova inimese tunnusena võimet taluda ebaselgust, võib kokkuvõtteks öelda, et loovuse äratamiseks kõlbab ükskõik missugune tegevus. Kui see loovus juba inimeses asub, küll ta siis ka ühel hetkel ärkab.