Eesti NATO Ühingu väljaandes 22.10.2010 kirjutas reservlipnik, magister juris Mari-Liis Põder artikli Genfi sõjaõiguse tähtsusest ja sellest, millest sõltub, kas komandöri alluvad seadust järgivad või mitte.

Seaduse järgimise ja õpetamise eest vastutab komandör, organisatsiooni mõistes meeskonna juht. Komandör vastutab kõige eest, mis tema üksuses juhtub või ei juhtu. Alluvate suhtumine sõjavangidesse ja tsiviilisikutesse sõltub komandöri isiksusest, tema võimest kutsuda oma võitlejaid olema üle kättemaksukirest ja isiklikust kaotusvalust, eeskujust osata jääda inimeseks ka kõige keerulisemates lahinguolukordades. Sealjuures rõhutab Põder üldist seaduspära, et professionaalsed, õppinud sõjamehed järgivad paremini sõjaõiguse norme.

Paralleelid tsiviilorganisatsioonide juhtimisega on ilmsed. Vaid teadmised, oskused ja isiksuseomadused koos määravad juhi edukuse. Personaliarenduses kasutatakse üha rohkem mõistet kompetentsid, mis seovad need kolm koos väärtushinnangutega üheks tervikuks. Selle mõiste võttis kasutusele eelmise sajandi 70-ndatel Harvardi ülikooli professor, üks uue aja enim hinnatud psühholooge, motivatsiooniuurija David McClelland. Ta näitas muuhulgas ka, et motivatsioon on omandatav ja kirjeldas selle omandamise protsessi.

Organisatsiooni eesmärkidele orienteeritud ja hästi motiveeritud meeskonnad ja juhid on iga organisatsiooni varamu. Koolitused ja järjekindel arendustegevus selle saavutamiseks tasub ennast kuhjaga. Nagu ütleb juristist lipnik Põder – lahingumöllus on kerge eksida. Komandöril on tihti ainult mõni sekund, et langetada otsus, mille eest ehk pärast kohtus peab vastust andma.

Tsiviilelus on sama asi, vead maksvad ennast valusalt kätte. Kuigi väljaspool sõjaolukorda käivad asjad veidi aeglasemalt ja pehmemalt, on kasulik ennast treenida ja arendada. Masu näitas, et edukalt suudavad jätkata kompetentsed juhid ja meeskonnad.