TÜ kriminoloogiaprofessor Jüri Saar kirjutas palju emotsioone tekitanud kurikamõrva juhtumit käsitledes (EPL 7.03.11), et avalikkuseni jõudnud materjali põhjal võib Vjatšeslav Bajuki paigutada psühholoogilise profiili alusel kõige ohtlikumate isiksusetüüpide alla, keda teaduskirjanduses tuntakse kriminaalsete psühhopaatidena.

Nendes inimestes oleks nagu ühes kehas peidus mitu erinevate isiksust. Erinevalt vaimuhaigetest, kelle puhul kerkib vastutusvõime küsimus, peetakse psühhopaate võimeliseks oma tegusid juhtima, endale nende tagajärgedest aru andma ja tehtu eest vastutama. See aga ei tähenda tegelikku arusaamist, et nende käitumises on olnud midagi väga väära.

Tänapäeva suhtluspsühholoogias on levinud mõiste emotsionaalne intelligentsus (EQ), millega seoses rõhutatakse inimese empaatiavõime olulisust. Selle sisu on, et inimene näeb ja kuuleb teist inimest ja mõistab ka enda tegude mõju teisele inimesele. Seega tähelepanust tuletatakse tähendus. Suure empaatiavõimega ja kõrge EQ-ga inimene on inimsuhetes edukam. Võib ainult fantaseerida, kuidas praegu üha suurenev laste ja noorte tähelepanu defitsiit nende empaatiavõimele ja selle kaudu inimsuhetele mõjub.

Lugupeetud professor lõpetab oma artikli sõnadega, et inimese varasema käitumise analüüs aitab võimalikku kurikaela paremini ära tunda ja seeläbi ka tema raskeid kuritegusid ära hoida. Töökaaslaste suhtes pole meil alust arvata, et nende käitumise põhjalikum analüüs tooks välja midagi patoloogilist, küll aga annab võimaluse teha olulisi otsuseid, kellega üldse jagada vastutusrikast tööd ja kellega mitte. Kindlasti aitaks see vältida hilisemaid süüdistusi ja – mis meil väga levinud – kurtmist ja hädaldamist vastutuse puudumise pärast.