Eestis on juba mõnda aega avalikult arutletud, kuidas päästa tervishoiusüsteemi rahahädast. Olukord ja prognoos on selline, et kui midagi põhimõttelist ette ei võeta, on raha varsti otsas ja Haigekassa pankrotis.

Üks mõte, mida pakub välja EPL arvamustoimetaja Villu Zirnask artiklis „Prääniku ja piitsaga spordipõlgurite kallale“ (EPL 7.03.11) on siduda ravikindlustusmaksete suurus tervisliku seisundi mõõdikutega, mida igaüks saab oma elustiili (liikumis- ja toitumistavad jmt.) mõjutada. Kes hoiab oma näitajad normis, maksab väiksemat protsenti, kes ei hoia, maksab rohkem. Zirnask võrdleb seda väga jõuliselt suisa varastamisega - maksed on kõigile ühesuurused ja sa nõuad enda ravimist haigekassa kulul vaatamata sellele, et tervisehädade vältimise nimel ei pinguta.

Mis on Haigekassa rahahädal pistmist meeskonnatöö ja juhtimise temaatikaga, et seda siin blogis kajastada. Ega otseselt ei olegi, kuid igal organisatsioonil ja süsteemil on teiste organisatsioonide ja süsteemidega siiski mõndagi ühist. Ja kõikjal on tegemist inimeste ja nende käitumise motiividega. Antud juhul räägib finantsist Villu Zirnask sama juttu mis psühholoog Burrhus Skinner (kelle kohta juba kirjutasin ühes varasemas blogiloos „Hirm aitab enam kui arm“ , 28.02.11.) oma motivatsiooniteoorias. Mõte on selles, et kes normi ei täida, sellelt võetakse raha ära (ehk maksab rohkem, nagu Zirnaski näites). Selline tingimus peaks Skinneri järgi motiveerima inimest rohkem pingutama, et normi täita. Kas seda lihtsat printsiipi annab nii keerulise asja puhul nagu tervisekindlustus ka praktiliselt rakendada, on mõtlemise koht, tööluusi vähendamiseks sobib see aga päris hästi.