Blogi
- Ülo Vihma
Võimalus ja sellega kaasnev hirm, et keegi on „liigselt informeeritud“ kerkib teemana aeg-ajalt üles poliitikute hulgas. Seda seoses mõne salajase teabeameti juhi isikuga. Igapäevaelus aga sellist küsimust tavaliselt ei teki. Küll aga on tänapäeval järjest rohkem põhjust mõelda informatsioonist meie elus. Üha rohkem tungib meie teadvusse infobitte, mida kaablid ja raadiolained kannavad ühest maailma otsast teise, nii et tahtmatult tekib küsimus, kas oleme nüüd üleinformeeritud? Et meil on infot rohkem, kui vajame?
Muusikaga seoses käsitletakse müra ja muusika vahekorda ja nende eristamist. Wikipedia ütleb, et müra on heli, mis tekib heliallika korrapäratul võnkumisel. Selle põhjal on muusika definitsiooniks, et see on mingil moel korrapärastatud helid.
Korrapära ja korrapäratuse vahekord on oluline ka mujal. Näiteks teksti ja kõne puhul, kust me reeglina otsime mõtet ja tähendust. See tähendab, et me otsime sellest korrapära, struktuuri ja mustrit. Kui me selle leiame, siis nimetame seda infoks. Kui mitte, nimetame seda müraks.
USA teadlane Nina Kraus koos kolleegidega Northwesterni ülikoolist tuvastasid, et muusikud suudavad mittemuusikutest paremini korrata lauseid, mis on lausutud taustahelide saatel. Ilmselt suudavad keeleandekad inimesed ka tekste paremini lugeda ja mõtestada. Aga asi polegi selles, kes on andekam ja kes vähem, vaid selles, et korrapära eristamiseks tuleb kulutada energiat ja see on pingutus. Kui helisid, tekste, pilte on meie ümber väga palju, siis tuleb ka rohkem pingutada, et infot mürast eristada. Esmalt selleks, et ennast müra eest kaitsta. Aga ühel hetkel ka selleks, et ennast mittevajalikust infost eemal hoida, vabastada. Pingutamine on teadagi stress ja kestva stressiga on inimesed üha rohkem hädas. Ei osata ennast lõõgastada. Sellepärast on menukad kursused, kus õpitakse mediteerima, vaimu vaigistama, meeli rahustama, stressist vabanema. Vajatakse ka koolitusi, kus õpitakse olulist ebaolulisest ja endale vajalikku infot mürast eristama. Põhimõtteliselt õpitakse seda algkoolist alates kogu elu.
Aktuaalseks on see teema muutunud seoses moodsa PR ja infosõja tekkimisega – meile võidakse edastada korrapärastatud ja mõtestatud teksti, mis tundub olevat info, kuid on tegelikult pooltõde või valeinfo, mõeldud meie eksitamiseks. Sellisel juhul võib seda ka müraks liigitada. Meie igapäevaraskus pole mitte tavapärase müra eristamises informatsioonist, vaid informatsioonina näiva müra tuvastamises ja sellele adekvaatses reageerimises.
Sellekohased näited töökeskonnast on küsimused, mida inimesed sageli meeskonnakoolitustel on esitanud:
Kui palju infot ma peaksin kolleegidele edastama? Mis on piisav, mis segav?
Mida ja kui palju ma peaksin oma kolleegidelt küsima, kui ma isega ei tea, mida nemad teavad?
See kõik on eriti oluline siis, kui kõigil on kiire ja infot/müra tuleb sisse uksest ja aknast.
Vastused neile küsimustele võiksid olla liigitatavad vajaduste valda - räägi seda mida vajalikuks pead, küsi seda, mida vajalikuks pead. Mõnikord aitavad ka abistavad küsimused oma kolleegidele:
Kas on midagi, mida ma peaksin teadma? Mis on sinu jaoks kõige olulisem meie tööga/projektiga seoses, mida ma peaksin arvestama? Kas on midagi, mida sa minult ootad? Millist infot sa minult vajad, et oma tööd hästi teha?
Selliste küsimuset puhul pole karta, et te saate „liigselt“ informeeritud müra tähenduses. Kui teil aga tekib tunne, et saite infot juba piisavalt, aga kolleeg ei oska peatuda ja „valab teid jätkuvalt infoga üle“, siis aitab teid lihtne lause: tänan, sellest mulle praegu piisab.
- Ülo Vihma
Emotsionaalsest intelligentsusest (EQ) võib täna eesti keeles lugeda juba päris palju nii internetist kui raamatutest. Viimaste hulgast tõusevad esile Daniel Golemani mahukad kirjutised, mida soovitan kõigil lugeda. Sellepärast ei pööra ma siin tähelepanu niivõrd emotsionaalse intelligentsuse määratlusele kuivõrd selle toimele ja igapäevasele kasutamisele.
Mida siis (kõrge) emotsionaalne intelligentsus endaga kaasa toob?
Eelkõige suurenenud võimet ennast (ja ka teisi) juhtida. Tugevad emotsioonid teadupärast pärsivad mõtlemist ja võivad langetada klassikalist intelligentsust IQ-d isegi mitmekümne punkti võrra. Kogenud läbirääkijad ja ka loomupärased manipulaatorid teavad seda hästi. Kui nad soovivad saavutada kellegi suhtes vaimset ülekaalu, panna kedagi tegema lollusi, järeleandmisi või endale kahjulikke otsuseid, siis ajavad nad selle inimese alguses närvi ja siis „tõmbavad tal vaiba jalge alt“.
Eks on eesti keeleski väljendeid või ütlemisi, mis tugevate emotsioonide ja mõtlemise seosele viitavad, nt. „vihastas nii, et silme ees läks mustaks; ...kaotas kõnevõime; ...mõtlemisvõime“ , „hirmust läks kõik meelest; ....sattus paanikasse, ega teadnud enam, mida teha“, „läks suurest rõõmust lausa lolliks“, „ei osanud oma mures midagi peale hakata“ jmt.
Kui inimene suudab oma tundeid ohjata, juhtida, siis õnnestub tal ka selliseid karisid vältida või neist olukordadest kiiremini välja tulla. Lõppkokkuvõttes suudab ta oma stressi paremini ja kiiremini maandada.
Veel on emotsionaalsest intelligentsusest kasu selle poolest, et kõrge EQ-ga inimene märkab ja tunneb kergemini ära teiste inimeste tunded ning suudab siis neile ka adekvaatsemalt reageerida. Mõni võib nimetada seda manipuleerimiseks, kuid see ei tarvitse sugugi nii olla. Manipulaator on inimene, kes asjastab oma partneri, kuritarvitab tema teadmatust või naiivsust, moonutades tema reaalsustaju ja surudes talle teadlikult peale oma tahte, oma agenda.
Emotsionaalse intelligentsuse abil on võimalik siiski aidata suhtluspartneril endast rohkem teadlikuks saada, talle konstruktiivset abi osutada ja lõpuks tal omaenda tahet ja agendat teostada. Lõpptulemusena loob see inimeste vahel häid suhteid ja viib koostööle.
See, kuidas emotsionaalne intelligentsus „töötab“, pole mingi raketiteadus. Selle aluseks on nii enda kui partneri tunnete äratundmine ja nende väljendamine, neile reageerimine. Raskeks teeb tunnete väljendamise vaid kartus võimalike negatiivsete tagajärgede ees. Seega esimene EQ arendamise üleanne on oma sellelaadsest kartusest üle saada. Edusammud sellel teel loovad eelduse emotsionaalse intelligentsuse märkimisväärseks tõusuks.
Nii nagu IQ-d arendatakse elu ja õpingute käigus, nii on ka EQ-ga. Kuigi meile on geenidega antud kaasa psühholoogilised eeldused ja sünnipärased võimed (mille hulka kuulub ka tundeerksus), on need siiski vaikivas olekus niikaua, kui neid maailmaga ja teise inimestega suhtlemisel ei „äratata“ ja arendata. Aeg-ajalt võib lugeda, kuidas loomade hulgas elanud lapsed peavad inimeste hulka jõudes hakkama kõik seda algusest peale omandama ja arendama. Nende sellesuunaline kasvatamine annab üldiselt häid tulemusi, kuigi töö võib olla vaevaline. Seega saab EQ-d koos teiste võimete ja oskustega treenida ning arendada. Ka tundekasvatus on kasvatus nagu iga teinegi, mis kannab seda paremini vilja, mida varem sellega peale hakatakse. Aga eks me kõik õpime elu jooksul ka ise oma katse-eksituse meetodil.
Mehhanism, kuidas emotsionaalne intelligentsus mõjutab teiste inimeste suhtumist ja käitumist, peitub suuresti inimeste ajus. Tunnete märkamine, peegeldamine ja väljendamine kaastundega ehk positiivse häälestusega vallandab inimeste ajus aineid, mis tekitavad meeldiva tunde, mis omakorda taastoodab vastavat käitumist. Sellele protsessile aitava kaasa peegelneuronid ehk teisisõnu – inimesed kalduvad üksteise käitumist jäljendama. Mida rohkem kedagi märgatakse ja seda talle ka öeldakse, seda paremini ta ennast tunneb ja vastab ka samaga. Tekib positiivne võimendus ja vastastikune kohanemine. Viimane on aga üks üldine määratlus intelligentsusele kui sellisele.
- Ülo Vihma
Meeskonnatöö on oluline kõigis organisatsioonides. Suuri ideid ei õnnestu kellelgi üksinda ellu viia. Inimesi panevad liikuma erinevad vajadused, nt. saavutus- , võimuvajadus. Kui saavutusvajadus on väga kõrge, eelistab inimene pigem üksinda töötada. Võimu puhul tuleb vahet teha isiklikult võimul ja sotsiaalsel võimul, mis toimib grupi huvides. Viimane annab koostöös parema tulemuse.
Inimesed on erinevad – mõni tahabki omaette töötada. Küllap valib ta siis ka sellele vastavalt endale tööala. Kirjanikud ju üldiselt ei kirjuta kambas. See on ka põhjus, miks osa inimesi eelistab vabakutselise staatust. Ka konsultandid ja koolitajad, kelle väärtus asub kahe kõrva vahel, on enamikus staarid. Usun, et mõned suured koolitusfirmad pole seetõttu Eestis kanda kinnitanud, et neil pole õnnestunud siin ühtset meeskonda luua.
Valmidust koostööks saab hinnata ja seda inimeste tööle võtmisel ka tehakse. Koostöövalmidus avaldub läbirääkimistel vastavalt sellele, kas inimene valib jaotava ehk võit-kaotus või liitva ehk võit-võit strateegia. Meeskonnatöö põhineb liitval strateegial ja konsensuslikul otsustamisel.
Meeskonnatööks saab inimesi harjutada ja ette valmistada. Kui räägime vajadusest parandada koostööd mingis grupis, siis on tegemist juhtimisülesandega. Igasugune juhtimine eeldab teadvustatud ja mõtestatud tegevust. Koolituse käigus analüüsime inimeste koostööoskusi ja nende avaldumist nii üksikisiku kui grupi tasandil ja määratleme, mida oleks vaja teha parema ühise tulemuse saavutamiseks.
Olen osalenud konsultandina koosolekutel ja vaadelnud kõrvalt, kuidas inimesed omavahel lävivad ja kes kellega rohkem suhtleb. Meeskond erineb tavalisest inimeste grupist selle poolest, et infovahetus on hästi tihe ja sünnib ühine otsus.
Sellistes kohtades, kus on suur riskiaste, nagu näiteks sõjavägi, lennundus, päästeteenistus, on välja töötatud kindlad tegutsemisprotseduurid, mis ütlevad, mida mingi meeskonnaliige konkreetsel juhul tegema peab selleks, et grupp saaks hästi koos tegutseda. Ja siis ka treenitakse seda pidevalt, mille käigus tiimiliikmed õpivad üksteist põhjalikult tundma. Tavaorganisatsioonides pööratakse sellistele koostööd tõhustavatele protseduuridele ja treeningutele paraku vähem tähelepanu. Seetõttu hakatakse rääkima kohe töö sisust, tutvustamata üksteise tausta, huve ja väärtusi ning kokku leppimata seda, kuidas omavahel suhelda, probleeme lahendada ja otsuseid vastu võtta. Eriti valusalt annab see tunda maatriksorganisatsioonides, kus inimesed töötavad korraga mitmes meeskonnas ja peavad ennast selleks pidevalt ümber häälestama.
Meeskond erineb tavalisest inimeste kogumist selle poolest, kuidas otsuseid vastu võetakse. Ideaalis on see konsensuslik otsus. Niipea, kui keegi pole otsusega nõus või teeb seda mööndes, ei panusta ta ka selle täitmisse täiega. Meeskonna sünergia tuleb ühisotsusest, mis sünnib mitmepoolsete läbirääkimiste tulemusel. Kiiresti jõuavad ühisotsuseni väikesed, kuni kümnest inimesest koosnevad meeskonnad, mille liikmed üksteist hästi tunnevad ja austavad. Praktikas pole uuel juhil meeskonda valida enamasti võimalik, ta peab hakkama tööle olemasolevate inimestega. Spetsialistist juhiks saanul käib see sageli katse-eksituse meetodil ja varasema kogemuse baasil, sest juhtimisalaseid teadmisi napib. Koolituste ja nõustamiste põhjal nii riigi- kui erasektoris võin öelda, et neil pole suurt vahet, ikka on probleemideks suhtlemine töögruppides ja koostöö erinevate meeskondade ja üksuste vahel. Mitmekümnest inimesest koosnev organisatsioon või osakond ei ole meeskond, isegi kui juht tahaks seda nii näha.
Juht peab ametisse astudes endale selgeks tegema, kellega ja mille nimel ta pingutada tahab. Motivatsioon on isiklik asi. Kui mõne töötaja motivatsioon grupis on madal, siis peab juht hindama kõigepealt enda motivatsiooni seda inimest järjele aidata. Juhti võib aidata teadmine, et inimeste maksimaalne kaasatus annab parema tulemuse, mis lõppkokkuvõttes on kasulik ka juhile endale. Tema tööd hinnatakse ju tema meeskonna tulemuse põhjal.
- Arno Baltin
Sul on endal (olnud) või tead kedagi, kel on koduloom? Sõna koduloom koosneb kahest osast kodu ja loom. See on kodustatud loom. Nii nagu loomi oleme kodustanud ka taimi, putukaid, kalu ja linde. Mõned antropoloogid räägivad koguni sellest, et inimene on kodustanud iseenda vähendades nõnda aja jooksul liigisisest agressiivsust.
Sarnasel viisil elusolenditega oleme kodustanud ka oma keskkonda - aegruumi.
Lihtsam on seda jälgida ruumi puhul. Meil on kodu, kodumaja, koduaed, kodutänav, kodulinn, kodumaa ja koduplaneet. Ruumi kodustamiseks oleme õppinud ruumi mõõtma, kaardistama ja sisutama. Kaunistame oma koduruumi värvide, helide, ehete ja lõhnadega, et see tunduks meile hubasem, omasem. Mõnel rahval on koduhubasus omaette kunstiks arendatud - näiteks taanlaste hygge. Kodustatud ruumi ala üha avardub, ja tundub, et tänaseks tunneme end üsna koduselt planeedi lähiorbiidil ja varsti ilmselt ka juba kogu Päikesesüsteemis. Ruumi kodustamisel oleme kasutanud erinevaid vahendeid alates lendavast vaibast kuni korduvkasutusega kosmoselaevani. Oleme ruumi muutnud endale omaseks ja kasulikuks.
Ehkki meil puudub sõna koduaeg, on olemas pereaeg, vaba aeg, aeg endale, puhkeaeg, tööaeg. Nende sõnade abil oleme osa igavikust muutnud omaseks, koduseks, kasulikuks. Sarnane ruumi kodustamisega näib olevat ka aja kodustamise lugu. Üha täpsemad ajamõõtjad, keerustuvad kalendrisüsteemid on aja kodustamise vahenditena kõigile tuntud. Ent lisaks suudab inimene mõttes ka ajas rännata - tuletada meelde oma minevikuseisundeid ja kujutleda end tulevikku. Peale rändamise oma isiklikus ajas on tuhanded kirjanikud ja teaduseinimesed kujutlenud oma raamatuis ennemuistseid ja tulevaid aegu suuremas mõõtkavas - rahvad, riigid, elusloodus, ilmaruum.
Kodustataval ajal on vähemalt kaks aspekti, mis seostuvad kahe Kreeka jumala - Kronose ja Kairosega. Üks esindab aega tema objektiivsel kuju (väline aeg) ja teine subjektiivset (sisemist) aega. Kui kronoloogilist aega saab kodustada võimalikult täpse kirjeldamise, mõõtmise ja nö ärakasutamisega (sh rahaks tegemisega), siis subjektiivse aja kodustamine tundub olevat veelgi põnevam protsess. Subjektiivne aeg on inimese jaoks üsna elastne, seda saab erinevatel viisidel kas tihendada, venitada või koguni seisatada. Me saame seda teha erineval viisil tegutsedes või tegutsemisest hoidudes. Kaasahaarava tegevuse abil möödub aeg märkamatult, subjektiivselt aeg lendab, tormab. Samuti kipub ta kiirenema tähtaja lähenedes või mõnes kriitilises, otsustamist nõudvas, olukorras. Aeg kipub venima, kui meil on igav, tuju paha (masendus), kui ootame MIDAGI. Kõiki neid inimkonna ajaloo jooksul aja kodustamiseks leiutatatud vahendeid on nutikalt edasi arendatud. Igal konkreetsel juhul on hea neid (seda paksu kultuurikihti) tundma õppida ja teadlikku kasutusse võtta.
Enamikul inimestest on pigem huvi aja aeglustamise ja avardamise vastu. Soovitakse aega juurde saada ja saada juurde just mõnusat, nauditavat aega. Selleks on välja mõeldud erinevaid aja aeglustamise ja koguni peatamise võtteid. Näiteks on tasa e slow liikumine andnud suure panuse aja kodustamisse - tee vähem ja ole rohkem. Selmet rabelda, tormata ja rööprähelda võiks rohkem kogeda, rohkem keskenduda ja süveneda tehtavasse. Süvenemise ja keskendumise võtetel on pikk ja sisukas ajalugu - vaimsed (palve, mõtlus, mediteerimine) ja kehalised (qigong, taichi, yoga) harjutused võimaldavad sisemist aega avardada.
Universaalne üleilmne aja kodustamise vahend on rituaal - tee ja kohvijoomine, sigareti või piibu (ühine) tegemine, kõnekoosolekud, järjekorrasseismised, rongkäigud. Need aitavad aega kodustada mõlemas suunas. Mõned rituaalid (igav koosolek) aitavad aega venitada, avardada, teised hommikune bussile/trammile tormamine, “kusmaküllsellepanin” harjutused jmt aitavad aega kokku suruda ja ajanappuse kõditavat elevust tekitada. Rituaal e riitus tundubki olevat üks geniaalsemaid inimkonna loodud aja kodustamise vahend. Varrud, pulmad ja matused tähistavad inimelu suuri muutusi, muudavad need pöördepunktid meeldejäävaks ja on ühtlasi laiendatud peresid ja suguvõsasid kokku toovad üritused. Peresisesteks rituaalideks on ühised söögiaajad, puhkusereisid, suvekodu pidamine.
Individuaalsete rituaalidena aitavad aega kodustada hommikukohv, kellaviietee, hommikused kehalised harjutused, meditatsioon, jalutuskäik, unejutt … Rituaale töise elu tõhustamise vahendina on veenvalt käsitlenud Tony Schwarz.
Üheks taasärganud aja kodustamise vahendiks on omakäeline kalendermärkmik. Huviline võib leida selle leida Bullet Journal nime alt. Nii nagu kodumesilane toob mee valmistehtud kärge (tavalised poekalendrid) tuleb metsmesilasel oma kärjed ise ehitada. BuJo on selline aja kodustamise vahend, kus kõike saab teha oma maitse ja vajaduste järgi omakäeliselt. Selline kalendermärkmik on oma aja kaart ja kaart on üks ammuavastatud aegruumi kodustamise vahend. Eesti keeles saab sellest üksikasjalikumalt lugeda Kristjan Otsmani tutvustuses. Ja nagu tema kirjeldusest võib näha, on sellise kalenderpäeviku haldamine omaette riitus.
- Ülo Vihma
Tuntud firma personalijuht soovis minu viimasele avalikule juhtimiskoolitusele „Spetsialistist juhiks“ saata ühe oma organisatsiooni värske juhi. Koolitusgrupp täitus paraku ühe organisatsiooni juhtidest, kes eelistasid õppida vaid omadega, mistõttu pakkusin personalijuhile tema vahendatud juhi jaoks välja individuaalõppe - coachingu. Minu arusaam õppimisest on, et see on alati individuaalne, ka grupiviisilise koolituse puhul. Grupis tegutsemine ja arutlemine on õpivorm, mis võimaldab küll õppida ka teistelt grupiliikmetelt peale koolitaja-grupijuhi, kuid see ei kaota õppimise individuaalsust. Sellepärast pakun oma klientidele võimalust ka individuaalõppeks. Minu koolitusel on see programmiliseks lisaväärtuseks, mida igaüks võib kasutada kahe õpipäeva vahel.
Personalijuht oli paraku individuaalõppe kasulikkuses kahtlev, väites, et sellel inimesel pole üldse „klassikalist“ juhtimisharidust ega baaskoolitust. Oma soove õpieesmärkide suhtes väljendas ta paraku üsna ebamääraselt, rõhutades korduvalt vaid üht – ta tahab, et see alustav juht saaks rohkem kindlust (oma rolli täitmiseks). Milles täpsemalt see kindlus peaks väljenduma, seda ta ei täpsustanud. Teda ei veennud ka minu selgitus, et individuaalcoachingus saame keskenduda just ainult sellele juhile omastele küsimustele ja probleemidele, tema tööülesannete ja eesmärkide selgitamisele, sõnastamisele ja täitmisele. Sellisel viisil on õppimine oluliselt efektiivsem kui grupiõppe puhul, mis tähendab, et ajakulu on väiksem. Ja see pole organisatsiooni jaos sugugi vähetähtis. Muu kulu ei tulnud meil kordagi kõne alla, millest järeldasin, et hind pole nii tuntud firmale primaarne. Küsisin personalijuhilt, kas tal on isiklikult kogemust individuaalõppest ja/või coachingust, millele ta vastas eitavalt. Ilmselgelt kujutles ta juhtimiskoolitust ette vaid grupiviisilises õpivormis, misttõttu ta loobus minu pakutud võimalusest.
Mul on kahju, et juhtide arendamisel alahinnatakse meil individuaalõpet. Näen siin suisa vastuolu juhi rolliga – lõppude lõpuks peab juht oma sisimas otsused ikka ise tegema, ükskõik kui palju ta ka ei arutaks või konsulteeriks teistega. Just kindluse saavutamist personalijuht ka rõhutas. Iseseisvuse ja otsusekindluse suurendamine on ülesanne igale alustavale juhile ja individuaalcoaching on selleks suurepärane vahend. Teiste sõnadega võib otsusekindlust nimetada ka (sisemiseks) motivatsiooniks, mis on teadupärast vajalik iga tasandi ja igasuguse kogemusega juhile. Kuid juhtimises on veel midagi, mis ohustab eriti alustavaid juhte, nimelt ülemotiveeritus ja ülejuhtimine. Nende tulemuseks võib olla läbipõlemine, grupikonfliktid, tööviljakuse langus ja meeskondade lagunemine. Sellistest asjadest juhuslikus õpigrupis ei räägita, individuaalcoachingus aga küll. Nii õpitakse neid ohte ka ületama. Sest me kõik teame, et teiste vigadest - loe: grupis teiste juttu kuulates - suudavad õppida vaid vähesed.
Ülejuhtimise kõige lihtsam ilming on liigne kontroll ja teiste eest otsustamine ehk autoritaarne otsustamine. Seega pole ülejuhtimine iseloomulik ainult alustavatele juhtidele. Tulles tagasi loo alguse juurde julgen väita, et ka antud firma personalijuht juhib „üle“ – ta otsustas meie vestluse ajal jooksu pealt töötaja eest (ja ka töötaja otsese juhi eest) ilma nendega arutamata, kas töötaja arendamiseks võiks tõhusa meetmena rakendada ka coachingut. Ta teadis ise, mis selle töötaja jaoks on kõige parem.
