Sisene

Logi sisse

Kasutajatunnus *
Salasõna *
Remember Me

Blogi

Raketiteadus on kindlasti rühmatöö tulemus. Keerulise, mitmetahulise, koordineerimist ja täpsust nõudva tegevusena käib ta üksiküritajale üle jõu. Kas rühmatöö korraldamine, vedamine ja selles osalemine on raketiteadus?

Nii ja teisiti.

Kui võtame rühmatööst selle lihtsalt omandatava ja rakendatava osa, siis siin midagi keerulist ei ole. Piisab konkreetse tegevusalgoritmi, ehk meetodi, omandamisest ja mõnest juhtimiskogemusest. Kogemust on muidugi vaja, et asi sujuvaks kätte õppida. Aga üldjuhul nagu ütleb Avatud Ruumi meetodi looja Harrison Owen: "Kel on mõistus peas ja süda rinnus võib ... teha".

Samas on paljudel rühmatöö meetoditel oma peidus pool. Siia kuuluvad meetodi tekke, esialgse otstarbe ja arenguga seotud asjaolud. Siia kuulub ka küsimus, kas meetod toimib lahus selle rakendajast või on viimane meetodi oluliseks osaks.

Mu selle sügise üks avastusi on tõdemus, et paljudel juba ammusest ajast tuttavatel meetoditel on need vähetuntud asjaolud olemas. Ühelt poolt ei takista nende mittetundmine algoritmi rakendamist. Teiselt pool lisab taustateadmine meetodi otstarbe ja kasutusvõimaluste paremat mõistmist. Ja sedakaudu ehk ka suuremat tulemuslikkust.

tepeeRing on üks pikima traditsiooniga rühmatöö meetod üldse. Ring tundub nii enesestmõistetav, et vajadus mingi taustateadmise järgi justkui puudub. Rühm võib ringis edendada omavahelist suhtlust, parandada õhkkonda, ühtlustada oma arusaamu või püüelda uue arusaamise poole. Selleks, et see toimuks pole vaja palju enamat kui tingimuste loomist selleks ja kogenud vedajat. Tuleb sõnastada mõned reeglid - üks inimene räägib korraga, kriitika lükatakse hilisemaks, isikuid ei arvustata.
Samas on huvitav teada, et pikim meieni jõudnud ringi rakendamise traditsioon pärineb põlisameeriklastelt (indiaanlastelt) – inglise k nimetatakse seda talking circle. Sellel meetodil on kindlasti oma rituaalsed juured, sest seniajani on indiaanlastel väga oluline ringi kasutus tervendamise (healing) kontekstis. "Üks inimene räägib korraga" reegli toimimine tagatakse kõnesule või -tokiga (talking feather, stick). Vastutus toimuva eest on jagatud osalejate vahel. Kõigil on rääkimise õigus, ent kedagi selleks ei sunnita.
Euroopas on pikim ringi kasutamise traditsioon kveekeritel -17 saj keskekpaigast alates. Nad kasutavad palveringi (worship meeting), äriringi (business meeting) ja selguse ringi (clearness committee, clearing circle). Kveekerite valmisolek aktsepteerida inimesi sellistena nagu nad on (iga inimene on väärtuslik, ainulaadne), tunnistada jumaliku valguse (tarkuse) ligiolekut igas inimeses ja inimeste võrdsust, usk rühma ühisesse tarkusse on praegugi ringi meetodi olulised (ehkki mitte alati sõnastatud) eeldused. Kveekerite oskus jõuda äriringis konsensusele on imetlusväärne ja tugineb lisaks nende juba nimetatud tõekspidamistele ka tavapäraselt heale kuulamisoskusele. Lisaks peavad kveekerid väärtuseks ausust ja avameelsust tagades endale sellega usaldusväärse suhtluspartneri maine (sh ärisuhtluses).

Ajurünnak vist on üks kõige laiemalt tuntud uute lahenduste loomise meetod. Ehkki kasutatav ka individuaalse lahenduste otsimise vahendina rakendatakse seda valdavalt rühmatööna. Ajurünnakule on tänaseks tekkinud palju, algupärasest erinevaid, algoritme. Ja sellisena on ajurünnak tõhus ning enamasti pakub ka mõnusa osalemiskogemuse. Ent ajurünnak on ka palju enamat. See on osa Alex Osborni katsest mõista ja õpetada probleemilahendamist. Osborni tööst Loova Probleemilahendamise mudeli kallal ja tema püüust viia arusaamine loovast probleemilahendamisest koolilasteni Loova Hariduse Sihtasutuse (Creative Education Foundation) enamasti ei teata. See taustteadmine lisab oluliselt tähendust ajurünnaku meetodile – see pole lihtsalt vahend äriettevõttele oma konkurentsivõime parandamiseks (Osborn töötas kaua reklaamiagentuuris) vaid üks osa suuremast "projektist", mille sisuks on tõsta ühiskonna kui terviku võimet ja valmisolekut lahendada oma argiprobleeme loovalt.

avatud ruumAvatud Ruumi meetod on olnud selle Eestisse jõudmisest alates kasvavalt populaarne. Tippkogemuseks oli kindlasti 2009 Teeme ära: Minu Eesti mõttetalgud, mis selle meetodi abil läbi viidi. Kokku osales aruteludel ligi 12 000 inimest. Meetodi kasutamises midagi keerulist ei ole. Osaluskogemuse ja hea tahte olemasolul saab korraldusvõimeline inimene ARM vedamisega hästi hakkama. Läbiviimiseks on vaja ühte lahendamata, aktuaalset ja soovitavalt keerulist probleemi, huvilisi sellele probleemile lahendusi otsima, soodsaid aja- ja ruumitingimusi. Osalejaile tuleb tutvustada 4 käitumispõhimõtet ja ühte õigust ("Kahe jala õigus") ning vajadust aruteludel sündivad ettepanekud üles märkida. Kogemuse kasvades on hea lugeda H. Oweni 2005. a eesti keelde tõlgitud raamatut - "Avatud Ruumi meetod", mis sisaldab üksikasjalikku juhendust ja põhjendusi erinevatele põhimõtetele ja protseduuridele.
Samas on huvitav ja kasulik teada, et meetodi arengu aluseks oli Oweni katse mõista organisatsiooni ja selles toimuvaid muutusi ning võimalusi nende muutuste toetamiseks (organisational transformation). Meetod sai alguse katsest praktiliselt rakendada H. Oweni ühel juhtimiskonverentsil 1983. a sõnastatud põhimõtteid eneseregulatsiooni toimimisest organisatsioonis. Muutuste kirjeldamisel kasutab Owen olulistena mõisteid kaos, määramatus, iseregulatsioon aga ka lein ja sellest ülesaamine (olulist muutust organisatsioonis elatakse esmalt läbi kaotusena). AR meetodi läbiviimisel avalduvad need arusaamad arutelu käigu ja tulemuse raskesti ennustatvuses ("Ole valmis üllatusteks", "Juhtuvad õiged asjad") ja Oweni keeldumises rakendada meetodit juba valmis lahenduste "sissesöötmisele" arutellu, st protsessi juhtimisele ette valmismõeldud tulemuseni.

maailmakohvikMaailmakohviku meetod on selle sõnastamisest ja esimestest katsetustest 1995. a Juanita Browni ja David Isaac'i poolt muutunud igapäevaseks ja omaseks arutelumeetodiks üle maailma, õigustades seeläbi ka kenasti oma nime. Meilgi palju kasutatud, võimalik, et meie pika kohvitarbimise ja kohvikutraditsiooni toel. Meetodi kasutamisel piisab õieti mõningasest külaliste võõrustamise kogemusest (sellest mõttest lähtub ka Võõrustamise kunsti (Art of Hosting ) käsitlus). Ka MK puhul pole vaja teha palju muud kui katta lauad, varuda head ja paremat põskepistmiseks, leida sobiv taustamuusika. Seejärel võib kokku kutsuda sõbrad ja tuttavad ja pakkuda neile kohvi kõrvale arutada mõnd olulist küsimust või probleemi. Ka reisijärgne muljetejagamine kvalifitseerub (kogemuskohvik) nagu ka maailmavaatelised arutelud või sugukonna kokkusaamine esivanemailt päritud vara hooldamise üle (probleemikohvik). Oluline on, et nende arutelude käigus võimalikult paljud saaksid omavahel silmastsilma suhelda, et esitataks üksteisele olulisi küsimusi ja võetaks aega üksteise kuulamiseks ja seisukohtade mõistmiseks ja et keegi aitaks kogu arutelu kasulikuks kogemuseks ja teadmiseks kokku võtta (võõrustaja).
Samas on väärt teada, et MK on katse kasvavalt tehniliselt vahendatud suhtluse ajastul elustada tavapärast silmastsilma suhtlemist. Margaret Wheatley tuletab maailmakohvikuga seoses meelde kollektiivse tarkuse teemat. See ühistarkus saab avalduda just vahetus silmastsilma suhtluses. Taoliste arutelude abil on inimesed alati loonud ühist arusaamist tegelikkusest, mis aitab lahendada esiletulevaid probleeme. Selline suhtlus aitab taastada inimestevahelist usaldust, vähendab võõrandumist, üksildust ja sellega seotud lootusetust ("Mida mina üksinda ära teha saan?"). Seega korraldades ühe konkreetsele teemale pühendatud Maailmakohviku toetame me ühtlasi ka seda suurt inimkonna lootusrikkuse ja probleemilahendamise võimekuse arendamise asja.

Kui alguse küsimuse juurde tagasi tulla, siis rühmatöö meetodid ei ole raketiteadus, ehkki natuke on ka. Enamasti on nad kirjeldatud selge tegevusalgoritmina ja sisaldavad läbiviimiseks vajalike tingimuste ja oodatavate tulemuste kirjeldust. Igaüks kel mõistus peas ja süda rinnus saab nende läbiviimisega hakkama. Ja samas on läbiviijaile ja osalejaile toeks teadmine, et konkreetne meetod pole lihtsalt protseduuride ja reeglite kogum konkreetse tulemuse (loova lahenduse) saamiseks vaid sisaldab avaramaid sihte, mille heaks meetodi kasutaja vahel eneselegi teadmata toimetab.
Probleemidega võib talitada mitut moodi – ära unustada, teistele sokutada, teistele anda, endas kanda, teistega jagada, maha magada...Võib ka lahendada. See ei tarvitse olla alati edukas selles mõttes, et lahendus võib osutuda ühekordseks, ajutiseks. Olemuslikult sama probleem võib ikka ja uuesti esile kerkida. probleemidKuulsin kord, kuidas üks tippjuht delegeeris probleemilahenduse oma alluvatele sõnadega: lahendage see nii, et me ei peaks enam kunagi sama asja juurde tagasi pöörduma. Kõlab väga loogilise ja ihaldusväärse eesmärgina, ometi meenus mulle inimkonna verisest ajaloost pärit ütlus – pole inimest, pole probleemi. Nii et kui on inimesed, on ka probleemid. Toon ühe näite oma töötoast.

Probleem on kõigile teada-tuntud sõna, ometi sain ma töötoa lõpus tagasisidet selle kohta, et enne probleemi lahendama hakkamist oleksin võinud seda mõistet defineerida. Selgus, et ettepaneku tegijal oli raskusi oma probleemi leidmise ja sõnastamisega, mis oli tingitud sellest, et tal oli raske probleemi kui mõistet enda jaoks mõtestada. Seega üks oli tingitud teisest. Ta küll lahendas selle probleemi, kuid tema soov pani mind mõtlema ja otsima. Minu lihtne määratlus on olnud, et probleem on ebamugavus, rahulolematus hetkeolukorraga, vahe olemasoleva ja soovitava vahel. Nüüd otsisin ja leidsin mitmeid teisi probleemi määratlusi, mida võiks liigitada järgmiselt: 1) ülesanne, vastamata küsimus, mureküsimus 2) raskust valmistav olukord, inimene, tegevus; võimetus saavutada kontrolli 3) kõhklus, vastuseis. Seega probleemi täpne määratlus on omamoodi probleem!!! Kasutad ühte sõna, on tunnetus üks, kasutad teist, on teine. Ja vastavalt sellele muutub ka probleemi sõnastus. John Dewey, kelle probleemilahenduse mudelit olen kasutanud oma koolitustel, on ka oma uuringutele toetudes rõhutanud, et probleemilahenduse üks suurimaid raskusi on selle tunnetamine ja sõnastamine. Bingo!

Pildilise mõtlemise töötubades tegeleme põhimõtteliselt probleemide lahendamisega, näidates teistele ja kogedes samas ka ise, et joonistamine-sikerdamine-skeemitamine (vabandust, sellel on kahjuks ka halvamaiguline tähendus) aitab seda teha. Tunnetamiseks on eriti suurepärane eelverbaalne vahend joonistamine või sikerdamine. Kombineerides neid skeemiga on võimalik oma probleeme sügavamalt tunnetada ka ajas ning põhjus-tagajärg seostes, vaadates nii tahapoole – kust nad tulevad, kui ka ettepoole – millised võivad olla nende lahendamata jätmise tagajärjed. Mulle on skeemide joonistamine olnud meelepärane tegevus mäletamata aegadest, nüüd olen juurde õppinud seda, milline on joonistamise vägi. Isegi nii lihtne asi nagu kriipsukujude asemel ruumilisemate kujude joonistamine muudab tunnetust oluliselt. Lisaks pildi „tõlkimine" sõnadeks ja vastupidi. Mul on hea meel, et nii kolleegid kui kliendid on võimaldanud mul seda kogeda ja selle kaudu ennast arendada.
Tüüpiline kurtmine koostöökoolituste tellijatel on, et info ei liigu. (Huvitav, kuidas ta peaks ise liikuma?) Teine sage kurtmine on, et infot on liiga palju. (Mille peale võiks küsida, kuskohal?)

thumb infosegadusSee kõik võib paista tühipalja sõnamängu ja tüütu tähenärimisena, aga ilma irooniatagi on selge, et inimesed ise tekitavad tohutus koguses informatsiooni ja on siis sellega hädas. Ühel juhul mattuvad väljast tuleva info alla, teisel juhul koguvad endasse, kasvõi raashaaval, jättes selle edastamata. Mõlemal juhul on lahenduse võtmesõnaks „oluline" - igaühel tuleb jooksvalt otsustada, kelle jaoks info on või peaks olema oluline. Samas me kõik teame, kui raske on eristada olulist infot ebaolulisest. Lisaks on võimalik, et informatsioon, mida saame, on vastuoluline, ei sobi kokku meie senise teadmisega, tekitab tunnetuslikku segadust. Beststales.ee kaasautor Jaana Kalmus kasutas oma kirjutises Kuidas saada meeskonnas info liikuma? (Link artiklile siin) sellise olukorra kohta toredat sõna „infosegadus".

Kui inimese peas on korraga mitmeid vastukäivad või fragmentaarseid mõtteid, millest ei moodustu mõtestatud tervikut, on tal raske otsuseid teha. Seega peaksid kõik, kes soovivad suhtlust ehk infovahetust parandada, pingutama selle nimel, et suuta informatsiooni struktureerida ning vastavalt sellele kas liigsest infomürast vabaneda või vajalik info lisada. See pole kerge ülesanne. Enamasti suhtlevad inimesed kõne või kirjutatud teksti abil. Tuntud on ka kehakeele mõiste, mida õpitakse kasutama nii igapäevaselt suheldes kui suhtluskoolitustel. Kuid on veel üks väga vana suhtluskeel – pildikeel, mida igapäevaselt kahjuks nii sageli ei kasutata. Ometi saavad inimesed pilti vaadates kiiremini aru sellest, mis on oluline ja mis vähem oluline ja mida see kõik kokku tähendab. Mis segaseks jääb, seda saab pildi joonistaja sõnadega selgitada. Kui info vastuvõttu ja sellest arusaamist on võimalik pildi abil täpsustada ja kiirendada, siis samamoodi on võimalik pildi abil mõelda ja oma mõtteid kiiremini ja selgemini edastada. Ainult et see vajab õppimist ja harjutamist samamoodi, nagu me õpime ja harjutame tavapärast kõne- ja kirjaoskust. Piltide abil mõtlemine ja mõtete edastamine on suurepärane vahend, mis aitab infosegadusest üle saada. Soovitan julgelt proovida. Mina olen proovinud ja töötab!
Whitney Johnson, finantskonsultant ja Harvard Business Review püsiautor, kes on kirjutanud menuka raamatu Dare-Dream-Do: Remarkable Things Happen When You Dare to Dream (Bibliomotion, 2012), on kirjeldanud seda, kuidas ta alguses ütles "jah" peaaegu igaühele, kes palus teda mentoriks. Ajapikku sai ta aru, et põhjendatud ja viisakas „ei" võib tulla kasuks mõlemale poolele. Ta jagas oma mõtteid sariettevõtja, teadlase ja investori Bob Moestaga, kes on aidanud välja arendada üle 1000 toote ja teenuse. Koos esitasid nad endale küsimuse - kes võiks olla mentor? Esialgu tundus, et igaüks, kellel on piisavalt teadmisi ja kogemusi ja kellelt nende jagamist tullakse küsima. Ometi jõudsid kogenud mentorid Whitney Johnson ja Bob Moesta oma aruteludes järeldusele, et nii lihtne see pole. Oma mõttetöö on nad võtnud kokku mentorsuhte valemiga

Selle võrrandiga kirjeldasid Whitney ja Bob mentorsuhet kui ühist aja ja pingutuse jagamist kahe maailma kohtumisel. Edukas mentorsuhe eeldab häid vastuseid mitmetele küsimustele ja seda nii mentori kui mentee vaatenurgast. Mentee kohta peaks olema teada, kui väga ta tahab omal alal areneda ja kui pika maa peab ta selleks läbima?
Tung = kui motiveeritud on mentee?
Kaugus = millised on mentee tänased kogemused erinevalt sellest, millised nad olema peaksid või ta tahaks, et oleks?
Mentor peaks teadma, kas ta saab aidata ja kui palju pingutust see nõuab.
Vahe = kogemuste hulk, mida mentor on menteega võrrelnud.
Vastavus = kaugus mentori teadmiste/kogemuste ja mentee eesmärgi vahel.
Pingutus= kui palju pingutust on vaja kõikvõimalike kogemuste või vastavuste vahemike ületamiseks.

Mentee tungi ja kauguse hindamiseks tuleks võimalikul mentoril temalt küsida: mida sa tahad õppida? Samuti seda, millist erilist kogemust minul (mentorina) on, mis võib sind aidata?
Whitney meenutab, kui oluline oli talle menteena selgeks mõelda, millist konkreetset nõu ta mentorilt vajab. Tänase mentorina leiab ta, et sellest ei piisa ja soovitab enne „jah" sõna ütlemist teha järgmise proovitesti: „Palun loe läbi need viis lehekülge teksti ja sõnasta seejärel uuesti oma küsimus, mida sa tahad teada." Sellega saab mentee sõnumi, et kui ta tõesti abi soovib, peab ta soovitud tulemuse saavutamiseks ka ise pingutama. Teatud materjali lugemine annab mõlema poole jaoks ka ühise keele teema käsitlemiseks.

Võrrandi teise poole jaoks tuleks mentoril endalt küsida: kas mul on teemale vastav kogemus ja aeg selleks, et uut suhet edukaks kujundada? Selleks tuleb esmalt hinnata võimaliku mentee kogemust enda omaga (Vahe). Mida suurem on vahe, seda väiksem peaks olema vajalik pingutus. Sellega leppimine võib aga olla varjatud lõksuks – suur vahe võib tähendada seda, et mentee ei pane sind oma kogemusest maksimaalset välja võtma. Kui nüüd hinnata seda, mida mentee tahab teada (Vastavus) ja see ei klapi sinu ettekujutusega, siis ilmselt ei teki teil head suhet ja parem on soovitada menteele kedagi teist või sa pead arvestama rohkema ajaga. Just piisava aja olemasolu on kriitilise tähtsusega vastastikku positiivse kogemuse saamiseks.
Inteli legendaarne asutaja Andy Grove ütles hiljuti, et kuuldes sõnu mentor ja mentee, tekib tal iiveldus. Ta pidas silmas seda, et liiga sageli võetakse seda suhet kergelt. Ideaalne mentorsuhe on palju keerukam kui lihtne „A aitab B-d". Mõlemad õpetavad vastastikku teineteist ja sellest saavad mõlemad ka kasu. Organisatsioonis on menteel enamasti eesmärgiks teha ära vajalik töö. Mentoril võib tekkida edukate menteede võrgustik, kellel on „tänuvõlg". Vajaliku töö ära tegemine on aga mõlemale emotsionaalselt rahuldustpakkuvaks tasuks kogemuste jagamisest ja väärtustamisest.
Visualiseerimise töötubade sari „Visualiseerimine töövahendiks" sai 23.mail läbi.

Kinnitust leidis meie lootus, et inimesed, kes kõigis töötubades osalevad, saavad üle joonistamise kohmakusest ja leiavad sellest üles mõnu ja võimalused. Nii ütlesid need, kes alguses deklareerisid, et ei oska joonistada. Töötubade eesmärk ei ole õpetada joonistama, vaid joonte, lihtsate piltide, skeemide ja meelekaartide toel mõtlema.

Seekord mõtlesime probleemidest nende (alg)põhjuste poole liikudes, esitades endale korduvalt lihtsat küsimust „Miks?". Näiteks Toyota Corporationis on see probleemide algpõhjuse otsimise meetodina kasutusel „Viie miksi" nime all. Küsides viis korda järjest "Miks? eeldatakse, et viie sammuga õnnestub probleemidest piisavalt sügav põhjuste kiht välja koorida. Meie sellist piiri otseselt endale ei seadnud, kuid praktikas jäid inimeste probleemipuud ikkagi 4-6 sammuliseks. Sealjuures polnud vahet, kas osalised lahendasid oma tööalaseid või isikliku elu probleeme. Nendeks olid näiteks tööga ülekoormatus, raskus uut kodu rajada, raskus oma majaosa müüa, raskus alustada oma ettevõttega.
probleem 1 probleem lahendusega  probleem 2  probleem 3 
Viimases töötoas osales inimesi, kes olid kõigis töötubades, aga ka neid, kes olid kahes või kolmes. Mitmed osalejad kinnitasid, et üksinda mõtlemisele ja joonistamisele lisaks oli hindamatu väärtusega oma probleemi lahenduse kohta teiste kommentaare ja küsimusi kuulda.

Lisaks väljastpoolt tulnud osaliste hinnangule oli tähtis ka meie oma meeskonna tuulamine ja järeldused. Ülo teadvustas, et kasulik on peatuda probleemi defineerimisel ja näidete toomisel, see aitab osalistel kiiremini oma valikuid teha. Samuti aitab inimestel mõttega järjel püsida, kui rõhutada küsimise järjekindlust ja võimalust sedasama miksi erinevate nurkade alt küsida.

Hea meel oli tõdeda, et nii väljast tulnud osalised kui meie ise nägime tagasi vaadates sarja kui tervikut, kus iga osa täiendas teist. Osalejad ütlesid, et poolepäevane koolitusformaat oli väga sobilik, tegi koolitused intensiivseks, ei väsitanud. "Jaksasin täie tähelepanuga kohal olla ja kaasa mõelda". Hea, et oli koolituste sari, teema oli pikema aja jooksul õhus, selle juurde sai igal nädalal tagasi tulla. Enamus osales kõigis neljas töötoas, tekkis meeldiv sünergia ning edaspidiste koostöö võimaluste arutelu grupis osalejatega.

Tanel leidis kogu töötubade sarja kohta, et inimesed suhestusid, tutvusid, tegid midagi koos – visualiseerimine-joonistamine on suhtlemine. Lisaväärtust loov suhtlemine! Ja suhtlema ju peab. Miks siis mitte teha seda põnevalt, meeldejäävalt, võimalusi kasutavalt, ennast- ja teisi arendavalt?!

Arno leidis, et üks sarja ettevalmistamisel ühist heakskiitu saanud mõte oli, et seda võiks olla endal tore teha. Ja see sai tõeks.

Julgustatuna osalejate tagasisidest jätkame oma missiooniga aktiivselt sügisel peale suvepuhkuseid.

Kaasautorid: Argo Tammemäe, Arno Baltin, Tanel Rannala
 Tanel Rannala Argo Tammemäe Ülo Vihma   Moonika Hunt