Sisene

Logi sisse

Kasutajatunnus *
Salasõna *
Remember Me

Blogi

supermarketÜks suur kaubandusorganisatsioon tellis meilt terve sarja juhendajate koolitusi. Ootuspäraselt sooviti nendega täiendada juhendamisoskusi, mis eeldab suhtlemise, õpetamise ja õpioskuste terviklikku käsitlust.  Koolitused olid mõeldud organisatsioonis välja töötatud sisseelamisprogrammi sissejuhatava koolituse jätkuks.

Esimeses grupis olid koos kõrgema astme juhid, kes otseselt uute töötajate juhendamisega reeglina ei tegele. Palusime neil mõelda ennast juhendaja rolli ja kirja panna küsimused, mis juhendajal võivad tekkida enne juhendama hakkamist. Küsimusi analüüsides selgus kaks olulist tõsisasja. Esiteks on paljud küsimused suunatud teistele inimestele, s.t. et need küsimused on süsteemikohased, juhtimist ja koostööd puudutavad. Teiseks koondusid paljud küsimused üldpealkirja alla motivatsioon.  Päeva lõpus kokkuvõtet tehes palusime juhtidel öelda, mis on nende meelest põhiline, millele tuleks nüüd juhendamisega seoses organisatsioonis keskenduda. Vastus oli ühene. Keskenduda tuleb nii juhtide, juhendajate ja ka uute töötajate ehk õppijatemotivatsioonile.

Järgmises grupis olid koos aste allpool olevad keskjuhid. Nad sõnastasid oma ootusi koolitusele üsna sarnaselt kõrgema astme juhtide järeldustele:

  • kuidas motiveerida juhendajat ja uut inimest ehk õppijat?
  • kuidas motiveerida inimest tööle väikese palgaga?
  • kuidas juhtide poolt väikese mutrikese-lihttöötaja motivatsiooni hoida (esmatasandi juhtide võimalused on ammendunud)?


Arutelu käigus selgus, et paljudele uutele lihttöötajatele pannakse juba sisseelamisprogrammi alguses rahaline vastutus vigade eest. Seega on organisatsioonis tehtud juhtimisotsus, millega risk on  veeretatud  õppija kaela ja õppija huvides on mitte eksida. Ometi olid kõik juhid nõus sellega, et eduka õppimise üheks eelduseks on võimalus eksida ja mitte saada vigade eest karistada, vastasel juhul õpimotivatsioon langeb, oskuste omandamine on aeglane või inimene koguni lõpetab õppimise, läheb minema. Isikliku vastutusega lihtametites oligi selles organisatsioonis töötajate voolavus kõige suurem.

Kokkuvõttes leidsid koolitusel osalenud juhid, et õppimine on edukas siis, kui õppijal on huvi, tahe ja eesmärk õppimiseks. Nende äratamine ja sõnastamine tähendab oskust motiveerida, mis omakorda on üks olulisemaid juhtimisoskusi. Kui lisada siia veel süsteemsed küsimused, mis juhendajatel on ja millele juhid peavad vastused leidma, võib julgelt väita, et juhendamine on juhtimisülesanne.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.

okEelmises blogis kirjutasin meedikute paigalseisvast streigiläbirääkimisest ja sellest, milliseid lahendusi pakuti  Harvardis läbi viidud uuringus niisuguse umbsõlme harutamiseks. Kirjutamise hektel neid võimalusi polnud veel kasutatud. Kuid lõpuks selgus, et just üks seal pakutud lahendus toimis ka Eesti praktikas ja muutis läbirääkimiste kulgu. Kui laua taha ilmus uue osapoole  – riigikogu – värske esindaja Tsahkna, tõi see läbirääkimistesse vajaliku positiivse muudatuse.

Üks teine Harvardis ilmunud käsitlus selgitab natuke seda, mis võis lahendusele kaasa aidata. Frank E.A. Sander and Robert C. Bordone ütlevad, et selleks võib olla rapport, positiivne vastastikune tähelepanu, kokkukõla ja sugulustunne. Kui pooled jagavad rapportit, siis nad tegutsevad sünkroonselt ja vastastikuses kooskõlas. Igas läbirääkimises on peidus mingi taseme konflikt, kuid rapport võtab ärrituse impulsse maha. See mõjub nagu sotsiaalne rahusti.

Mäletame, et riiklikul lepitajal ei  õnnestunud rapportit luua ja ta pidi üldse läbirääkimistelt taanduma.

Mida siis uurijad soovitavad parema rapporti saamiseks teha.

1. Astuda mõni „lisasamm“ ehk tingimata ja võimalikult tihti taotleda silmast silma kohtumist. Rapport edastatakse enamasti mitteverbaalselt, selle loomiseks ei piisa kirjadest ega isegi telefonist.

2. Lobiseda enne läbirääkima asumist. Katses paluti üksteisest kaugel olevatel inimestele enne kirja kirjutamist telefonis lobiseda ilma teemat puudutamata. Kontrollgrupp alustas kohe kirjavahetusega. Selgus, et esimese grupi liikmeid jõudsid keskmiselt 4 korda parema läbirääkimistulemuseni.

3. Lasta teisel poolel ennast tundma õppida.

Kokkuvõttes on edukad läbirääkijad need, kes ehitavad rapporti, tulevad panterile vastu ja taotlevad silmast-silma kohtumist, võtavad aega lobisemiseks ja avavad oma isiku vastaspoolelel. Vaba infovahetus aitab pooltel jõuda teemade ja võimaluste sobiva kombinatsioonini, mis korrastatult annavad mõlema poole jaoks maksimaalse kasu.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.



meditsiin EPL on 18.10.12. lehes ilmunud artikli pealkirjas nimetanud meedikute streigi läbirääkimisi lapsikuks kemplemiseks. Käimasolevate läbirääkimiste kergemeelseks sildistamiseks pole aga põhjust.  On kaks väga olulist ja teineteisega seotud küsimust, mida läbirääkimiste puhul pole põhjust alahinnata, ja need on küsimused osapooltest ja nende esindajatest (volitustest  ja isiklikest suhetest) ning osapoolte  laua taha tuleku võimalikkusest.

Streikijad on teada, need on  Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit. Nende esindajad on liitude juhid. Keda nad esindavad, kas oma liikmeskonda või kõiki meedikuid? Streikijad on deklareerinud, et seisavad kõkide arstide (ka residentide) ja kõikide õdede eest, et neil oleksid inimlikud töötingimused ja Eestimaa ei jääks meedikutest tühjaks. Samas Perearstide Liit ja üle poole meditsiiniõdedest esindav Eesti Õdede Liit ei streigi, kuid ometi toetavad streikijaid.

 Ja kes on streikijate läbirääkimispartner(id)? Kas Eesti Haiglate Liit ja/või Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja/või Haigekassa. Ka neid esindavad juhid. Mingil hetkel kutsus Haiglate Liit appi ka riikliku lepitaja kohustetäitja, kuid 2011.a. ummikusse jõudnud lepitus ja värsked meediasõnavõtud välistasid arstide jaoks tema osaluse.

Mida asjaosalised ise arvavad? 15.10.12. teatas Haiglate Liit, et neil puuduvad volitused streikijate ettepanekute üle läbirääkimisi pidada. Sotsiaalminister Hanno Pevkur on aga korduvalt rõhutanud, et õdede ja arstide läbirääkimiste partner on tööandjaid esindav haiglate liit.

17.10.12. tegi Eesti Haiglate Liit sotsiaalministrile ettepaneku haigekassa eelarve esimene lugemine edasi lükata ja kutsus töötülis streikivad osapooled uuesti läbirääkimistele. Kutse kohtumisel osaleda edastati ka sotsiaalministrile ja haigekassa juhatuse esimehele.

18.10.12. Haigekassa nõukogu keeldumise tõttu ei olnud haiglate liidul võimalik arstidele teistsugust pakkumist teha. Pevkur kinnitas ajakirjanikele, et palgatõusu otsustab lõpuks riigikogu riigieelarvet vastu võttes.

19.10.12  kogunesid nii haigekassa nõukogu kui ka streigikomitee.  Siiani pole kogunenud valitsus ja riigikogu.

Kes peaksid siis streikijatega läbirääkimisi pidama või pigem – kes tahab? Kes on huvitatud sellest, et arstid ja õed Eestis töötaksid? 

Läbirääkimistel on sageli kõige raskemad esimesed sammud. Näiteks teise poole laua taha saamine. Roger Fisher, William Ury ja  Bruce Patton soovitavad oma raamatus „Getting to  Yes“ mõelda, kuidas teine pool läbirääkimistele mineku poolt- ja vastuargumente kaalub. Mõni võib keelduda läbi rääkimast, sest tunneb, et tal pole midagi võita. Sellisel juhul võib püüda teda millegagi meelitada või veenda, et mitte rääkima tulemine pole sugugi nii hea väljavaatega, kui talle paistab.

Maailma ühes juhtivas läbirääkimiste uurimise ja õpetamise keskuses Harvardis Ülikoolis uurisid Jean Poitras, Robert E. Bowen ja Sean Byrne seda, milline on seos halbadel suhetel ja läbirääkija pessimismil. Uuring näitas, et konfliktis inimesed (meie juhtumil siis osapoolte esindajad) jäävad negatiivse hoiaku lõksu, mis omakorda süvendab erisusi. Uurijad soovitasid kahte läbirääkimiste eelset sammu selle takistuse ületamiseks: ettevaatlikult usaldust suurendades suhteid leevendada ja paluda usaldusväärsel kolmandal osapoolel teha võimalike käikude tulu-kulu analüüs. Selline vahemees aitab osapooltel oma väärikust säilitada ja läbirääkimisteks sobivat plaani koostada.  Kui vahemeest pole, võivad pooled tulla kokku ja nimetada seda olude uurimiseks või vastastikuseks informeerimiseks ja võtta vaidlusaluseid küsimusi kas ajutiselt või üleüldse vähemaks. Kui emotsioonid löövad üle pea, võib kasuks tulla uute inimeste –esindajate - kaasamine. Samuti vastaspoolele väärika taandumisvõimaluse jätmine. Seega nõuab inimeste läbirääkimislaua taha saamine sageli omaette pingelist läbirääkimist.

Meediakajastuse põhjal võib arvata, et kõiki neid võimalusi pole veel kasutatud.   

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.
altSuurte jalgpallilahingute järel analüüsitakse neid veel mõnda aega, valgustatakse meeskondade komplekteerimise põhimõtteid, uuritakse juhtimise telgitaguseid, lahatakse mängijate hingeelu ja fännide käitumist. Nii ka pärast äsja lõppenud jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi. Tänases Eesti Päevalehes (EPL 5.07.12) kirjutas demokraatia ja inimõiguste professor Ian Buruma sellest, mis motiveerib rahvuskoondiste mängijaid pingutama ja paneb nad peale kaotust pisaraid valama. Euroopas on kujunenud olukord, kus enamik tippmängijaid mängib samades Hispaania, Saksamaa, Inglismaa või Itaalia tippklubides. Sestap lohutasid sportlased üksteist pärast mängu nagu vanad sõbrad ja kolleegid. Buruma nimetas seda isegi intiimseks kollegiaalsuseks. Kui reaalsus on see, et tippklubid on mitmerahvuselised ja paljud mängijad räägivad mitut keelt, siis kuivõrd tiivustab neid rahvuskoondistes hästi mängima rahvuslik patriotism ja mängu alguses kõlav rahvusümn? Hispaanial oli finaalmängus platsil vaid kahe linna tippklubi mängijad, kusjuures kodus on Madrid ja Barcelona mitte ainult sportlikud vaid ka rahvuslikud rivaalid. Kas kaotusekibedust maitsnud itaallaste põskedelt voolanud pisarad kuulusid karastunud proffidele-palgasõduritele-ärimeestele, kelle karjaäär ja rahakott sai kaotusega hoobi või oma maa patriootidele, kes pingutasid võidu hiilguse ja au pärast, mis võitjaid kodus ootab? Ja millises riigis nende kodu õieti asub?

Buruma vastab sellele küsimusele Saalomonlikult: ühine lipp, keel või rahvuslik ajalugu võib kindlasti meeskonnatööle ja ühisele eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Ent samuti teeb seda teadlik isiklik huvi, kusjuures kõrgeimatel inimsaavutuste tasandil on see võibolla olulisemgi. Kõlab väga arusaadavalt neile, kes uut äri või projekti alustades uurivad üksteiselt, mis on kellegi isiklikud ootused ja huvid, et siis leida nende ühisosa. Ka tänapäeva äri on suuresti multikultuurne ja meeskonnad professionaalide, mitte südamesõprade kogum. Seda rõhutas oma inimestele ka ühe Norra kontserni Eesti haru soome-rootslasest juht nädala eest,kui lõpetasime ühte meeskonnakoolituste tsüklit. Kuid selle juures jäi kõlama üleskutse pidada kolleegidest lugu, aktsepteerida ja austada üksteist inimestena. Võibolla siis, kui pähe tulevad stampmõtted hakkavad vormuma sõnadeks: teie, eestlased, venelased, soomlased, norrakad, olete sellised ja sellised, aitab mõte intiimsest kollegiaalsusest vältida sellelaadseid destruktiivseid konflikte.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.
Kostab raadiost Ameerika Hääl
Selle kuuldavus on üsna hea
Laual lahti on Rahva Hääl
Peal on vobla, tal puudub pea

Hääled levivad kauguste taha
Mõned hääled
me salgame maha
tahame me või ei taha

voiceAmmuks see oli, kui kuulasime kodus tähelepanelikult Ameerika Häält. See hääl ulatus kauguste tagant, teda püüti segada aga kuulati seda süvenenumalt. Samal ajal meie kodune Rahva Hääl laitis selle kauge hääle maha. Rahva Hääl siiski tollal rahvani ei ulatunud ja mõjule ei pääsenud. Nüüdseks vaikivad mõlemad hääled. Keegi neid enam ei toida ja öelda neil ka meile midagi pole.

Suurest häältekoorist on lahkunud kaks häält. Ent teisi on alles veel. Osa hääli on meie ümber, osa meie sees.

Vahel arvatakse, et seesmisi hääli kuulev inimene pole vaimselt terve. Teine kord aga on vastupidi. Näiteks kui ei kuule enam südame häält.

Ühiselu üle otsustamisel on hea kuulda võtta erinevaid hääli. Mõned väga kauged hääled, perifeerias, on vaevu kuuldavad. Vahel käiakse neid hääli ka püüdmas. Püütakse kinni ja tuuakse bussiga keskusele lähemale, hääletama. Siis on kindel, et poolthääli saab rohkem kui vastuhääli.

Hääled on väga liikuvad. Teinekord mõni hääletab maanteel, et ühest kohast teise pääseda. Eestist on viimasel ajal palju hääli kaduma läinud, nad on liikunud Maarjamaalt marjamaale.

Mõni hääl kannab, teine eriti mitte. Vahel, kui palju hääli korraga vait jääb, sünnib hääletu alistumine. Parem olnuks alistuda häälekalt, muidu arvatakse, et polnudki alistumine vaid ülenemine. Ent hääletu alistumine võib sünnitada poolhäälse kaevikusõja, mis võib lahvatada mitmetuhandehäälseks laulupeoks.

Vahel häälekas vähemus sunnib vaikima vähem hääleka enamuse. Lõpuks enamus kähiseb vaevu, vähemus aga häälitseb jõudsalt edasi.

Teinekord tehakse hääleproovi, et siis õigel ajal hääl ilusti kõlaks. Hääled tehakse proovis puhtaks. Puhta häälega on koguni hea platsi puhtaks pühkida. Puhta häälega võib püünele ronida ja selle üle orgude kajama panna. Siis kauaks kostma jääb tühja hääle kaja.

Mõni hääl on kõrge, teine jälle madal. Mõni kõrge hääl on koguni kõrk. Ta madalat häält peab liig maiseks, harimatuks. Eks kõrge hääl kostab kaugemale, tema mõju on suurem. Ehk on tal tõesti õigus madalat põlata?

Vahel hääl hakkab kähisema, susisema, visisema ja värisema. Sellise häälega pole midagi peale hakata. Siis tasub otsida häälestajat, kes hääle õigeks timmiks või häälestuda ise ümber, et hääl jälle selgelt kõlaks ja kannaks.