Tehnilise füüsika doktor ja Swedbanki ettevõtete panganduse direktor Robert Kitt selgitab ajakirjas Akadeemia (Nr.10/2011) lihtsate näidetega, mis on komplekssüsteem ja mille poolest see erineb keerulisest süsteemist. Sealjuures viitab ta Jüri Engelbrechti ülevaatele komplekssüsteemidest (Akadeemia nr.8/2010).
Ühel suvisel koolitajate koolitusel osalesin töötoas, kus tutvustati nn soendusharjutusi. Need on sellised meeleolu loovad, ühistegevuseks ja õppimiseks häälestavad tegevused. Ühe harjutuse jaoks oli osalejate ringi keskele kuhjatud hulk esemeid. Igaüks sai võtta ühe ja selgitada selle seost koolitamisega. Osaleja, kes võttis mutrivõtme, rääkis kuidas aegajalt on tal vajadus/soov mõne inimese mutreid pingutada või lõdvemale lasta.
Kirjeldan järgnevalt levinud suhtlemisalase koolituse “mudelit”, mida olen kogenud ja ka ise järginud. Koolitaja esitab teaduslikku teavet, näiteks uurimistulemused meeskonnatöö kohta. See info pärineb uurijalt, kes uuritavaid käsitleb objektina. Sellelt positsioonilt sõnatatakse ka tulemused. Nende tulemuste esitamisel on mugav ka esitajal, antud juhul koolitajal, võtta vaatleja positsioon ehk samastuda uurijaga. Uuringutulemusi edastada oletab koolitaja, et sellisest kõrvaltvaataja silmast on osalejaile kasu.
Eesti teatrites tehakse aeg-ajal vägagi mõjusaid lavastusi. Kust need tekivad? Mikk Mikiver on kunagi öelnud, et kui tekst on hea, on suurem tõenäosus, et sünnib ka hea lavastus. Hea tekst annab aktuaalse või igikestva teema, sisaldab rohkelt tähendusi ja tõlgendusvõimalusi, on väljendusrikas, mitmekihiline ja erinevate mänguvõimalustega.
Vastus – sama, mis üldises juhtimises, millele viitas Eesti ettevõtete põhjalik juhtimisuuring (vt. kahte eelmist ajaveebi artiklit): juhtide enesehinnang (oma teadmiste taseme hinnang) on kõrgem kui uuringu tulemused järeldada lubavad. Sellest tuleneb paratamatult, et juhid ei pööra inimeste arendamisele piisavalt tähelepanu ja sellesse investeeritakse vähe.
