Sisene

Logi sisse

Kasutajatunnus *
Salasõna *
Remember Me

Blogi

Eelmisel nädalal tegin ühe organisatsiooniga seikluskoolitust, kus kliendi soovil oli peateemaks infovahetus meeskondade vahel. Meeskonnad said ülesandeks leida maastikult oma vigastatud liige ja ta arsti juurde toimetada. Sealjuures ei teadnud keegi, kus nende vigastatu asub. Otsinguid aitas side vigastatuga ja teiste meeskondadega ja ümbruskonna kaart. Seiklusosa lõpus küsisin osalejatelt, kuidas neid aitas ümbruskonna kaart, info vigastatult ja info teistelt meeskondadelt. Info kasulikkus järjestus nii: üldse ei aidanud neid kaart, väga vähe said nad abi vigastatult endalt ja kõige rohkem aitas neid info teistelt meeskondadelt.

2006. aasta sügiseks olin otsustanud omandada teise magistrikraadi organisatsioonikäitumise erialal spetsialiseerumisega loovmeeskondade juhtimisele. Sisseastumisintervjuul küsis vastuvõtukomisjoni esimees minu suureks üllatuseks, järgmise küsimuse: „Palun põhjendage oma erialavalikut loovmeeskondade juhtimise osas, kui te ise töötate prantsuse keele õpetajana. Kool on ju ilmselgelt pigem militaarne kui loovasutus?" Tol hetkel suutsin veenvalt ära põhjendada kui suurt osa tegelikult mängib loovus õpetamises, õppimises ja ka koolijuhtimises.

Olen olnud viimastel kuudel palju soomekeelses (loe võõras) keskkonnas. Korduvalt hämmastun, kuidas enesehinnang on seotud keele mõistmisega. Ja kuidas leian end taas ja taas tundmast kui invaliid, kel mõni kehaosa puudu ja keda seetõttu salamisi jälgitakse kui imelooma.

Peame oma missiooniks anda panus avatud ühiskonda, meie jaoks on olulised kodanikujulgus, vastutustundlikkus ja ettevõtlikkus kõige laiemas mõttes. Mis seob meie jaoks kolme olulist mõistet – meeskond, koolitus ja kodanik?

See on meie blogi ehk mõttepäeviku esimene sissekanne. Loodame nüüd ja edaspidi, et me ei kirjuta ainult endale (mis on vahel vägagi kasulik oma mõtete selgemaks mõtlemisel), vaid et sellest saavad mõtteainet ka meie kodulehe külastajad. Head lugemist!